Kui muutumine on püsiv seisund (nagu budism seda õpetab), siis on ju selleks midagi muutumatut- püsiv muutumine. Muutus pidevas muutumisseisundis oleks muutumatus. Vot ei saa aru.
Religioonide üle arutledes ei saa vaadelda vaid meeldivuse pinnalt "mis mulle selle või teise religioonis meeldib, et kuuluda sinna". See pole ju mingi missivõitlus.
Kunagi tahtsin saada buda mungaks, kuna nägin krišnaiitide ansambli "Jesus Loves You"(!) videot "Hare Kirshna". Seal silkasid lahedalt kiilaspäised ja oranžides hõlstides noored ringi. Tahtsin kah olla selline ja lahe. Kui lugesin ajakirjast "Noorus" artiklit budismist ja munklusest, siis sain aru, et selle tee jalge alla võtmine oleks mu jaoks silmakirjatsus. Tahtsin vaid kiilaspead ja tasuta oranži hõlsti, muud ei midagi.
Religioosse kuuluvuse aluseks peaks siiski oleme teoloogiline arusaamine ja isiklik veendumus. Selline veendumus võib olla ka usuline kogemus vms.
Tegelikult on usuline kuulumine valiku küsimus, kuid mitte selline, et mina valin millisesse religiooni ma kuulun vaid see, et inimene tajub, et Jumal on tema ära valinud.
Inimesed ei kuulu kogudustesse klubilistel eesmärkidel (pean silmas tänapäeva Eestimaad), see oleks liiga vaevane. Ka majanduslikel kaalutulustel vast mitte (mis kasu see toob, kui annad regulaarselt ära 10% enda sissetulekust + vabatahtlik annetus + kylaliste/sõprade-koguduseliikmete võõrustamine).
Kogudusse kuulumine ja selles olemine on üleloomulik.
Minu jaoks on see nii, alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar