Tänasest, esimesest koolivaheaja päevast, algavad sisseastumiskatsed PSHG-sse. Minu ülesanne on istuda pea kolmekümne õpilase juures kui nad kirjandit kirjutavad.
Ma ei kadesta neid. Ise ei viitsiks enam küll kuskile sisse astuda. Pean silmas siiski gümnaasiumi.
Enda klassi õpilastega rääkides oli huvitav kuulda, kes kuhu ja miks õppima läheb.
Osad vennad ei proovi väga kuhugi, sest gümnaasiumis peab VEEL rohkem õppima.
Sütevakat mõned suisa kardavad.
Samas lahe vaadata kuidas mammade-papade käed peaaegu, et värisema hakkavad, kui kuulevad, et võsuke ei taha haridusse väga panustada. Uus põlvkond on tekkimas, kes ei pea haridust per se väärtuseks. Väärtuslikud on sellised tegevused, mis isiklikku õnne suurendavad - jehoovatunnistamine, muusika, arvutisistumine, niisama olemine. Haridust nähakse sellises kontekstis segajana.
Mõnes mõttes on seegi õige.
Iseasi, kas haridust nähakse võimaluse või karistusena.
Mingis vanuses on tõesti kõrini sellest süsteemist, kuhu meid visatakse ja kus me peame üheksa aastat kohustuslikkus korras ja päris mitu aastat vel rangelt soovituslikus korras viibima.
Tunnen tõsiseid ja lahedaid inimesi, kes on veendunud, et haridus sellisel kujul on ammendunud ja süsteemi tuleb reformida.
Ilus mõte. Küsimus on siiski, mis suunas?
Tuleb küsida, mida on vaja õppida ja kas õpitul on midagi öelda ümbritseva elu kohta.
Kool, nagu koguduski, on pikka ja aeglane organism. See tähendab, et muudatused võtavad aega ja kohanemine nendega on valulik. Sestap nõuavadki säänsed reformid suurt usku, et see on õige, mida teha.
Mind ennast selline hariduse reformimine väga ei vaeva.
Eelkõige on vaja omavahel kokku viia teadmistega isikused ja teadmisi omndada soovivad isiksused, siis ongi kool (mõned suunikud tuleb ka sundida teadmisi omandama).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar