Täna oma klassiga arutledes koduste tööde tegemise/mitetegemise ja tunnis kaasatöötamise/mittetöötamise üle, koorus välja taaskordne "kassi-koera" konflikt.
Kooli tuli tööle uus õpetaja. Uut ainet õpetama. Seni õpilased harjunud (õpetajad ka soosinud) pöörduma õpetajate poole "sina"-formaadis. Uuele õpetajale see ei sobinud (täiesti mõistetav ju). Seepeale tegid nad klassiga kokkulepe, mille kohaselt õpilased pöörduvad tema poole "teie"-formaadis. Õpetaja pakkus välja ka omapoolselt, et kui õpilased tahavad, siis võib ta ka neid teietada. Õpilastele mõte sobis. Teoorias kõik hea. Praktikas - ei suutnud õpetaja seda enda poolt pakutud süsteemi teostada, mispeale õpilased julgesid ka märkust teha. Ja tekkiski konflikt.
Ühelt poolt õpilased, kes ei saa aru sellest, et miks neilt nõutakse midagi, kui nõudja/nõudjad ise ei suuda sellega toime tulla.
Olgu see lugu vaid illustratsiooniks.
Pahatihti lasen isegi ennast siduda dogmaatilistena näivatest korraldustest, keeldudest ja käskudest. Just sellistest, mis ei aita elul edasi liikuda, vaid mis pidurdavad loomulikku suhtlust.
Kool on koht, kus me veedame olulise hulga ajast - tavajuhul 12 aastat, kui vaja siis kas rohkem või vähem. Seega ei saa väga mööda vaadata sellest, mis koolis toimub.
Õpilaste ja õpetajate vahel toimuv ei ole vaid kooli küsimus. Pigem sellises mikro-keskkonnas saab kaasa olulist infi kuidas suhelda, hakkama saada ja elust läbi minna.
Koolis õpitakse igal juhul. Midagigi. Kasvõi sedasama, et kes reegli kehtestab võib selle oma suva järgi ümber mängida ja hiljem sinu vastu pöörata. Või ka vastupidi.
Kes siis on minu Õpetaja? Või kes tahab olla õpetaja? Jakoobuse kiri soovitab mitte väga tahta saada õpetajaks. Sest õpetaja vastutab. Nii selle ees, mida ta õpetab kui ka selle eest kuidas ta õpetab.
Me kõik oleme õpetajad. Moel või teisel. Vanemad lastele. Sõbrad sõpradele. Vennad noorematele. Seega pole tähtis kas "sina" või "teie". Tähtis on miski muu.
3 kommentaari:
"Sina" ja "Teie" probleem puudub inglise keeles. Aga nad on olnud kavalad ja leiutasid Mr., Dr., jne tiitlid endale. Aga tõenäoliselt ei lahenda see probleemi, kus õpetajate lubaduste täitmine saaks lahendatud. Eks see ole vist ikka inimeste enda taga kinni.
Mina avastasin selle, et kui õpilane (või mingi teise nimetusega alluv) mõistab, et autoriteet on eelkõige tema teenija ja kaitsja, siis tekib ka selle Õpetaja vastu austus.
a mulle endale tundub, et postsovetlikus konnatiigis kuninglikke krookse ei austata.
siiski, Risto on austusväärne õpetaja ja tal on kift blogi!
huvittav on vaadata ja h mujalt tulnud täiskasvanutr ja meie kooli õpilaste omavahelisi kokkupuuteid. Pole ju tavaline kui kõmne või kolmeteistaastane tegelane su pääle päärdub."Kes sa oled?".
Ehmatab ikka ära küll.
Ja inimesed ongi ehmunud. Mõned lausa nii ehmunud, et nad hakkavad kooli kohta hirmsaid jutte rääkima: see on imelike laste kool. Päris lollid nad pole, aga teistsugused.
Hirmul on suured silmad, nii öeldakse. Tuleb aga välja, et ka suured kõrvad ja suur suu.
Postita kommentaar