Lugesin hommikukohvi kõrvale Vana Testamenti. Täpsemalt Joosua raamatut.Selline raamat, mis kirjeldab Kaananimaa vallutamist ja maa jagamist juudi hõimude vahel.
Verine värk.
Inimesi lüüakse maha linnade (loe: külade) kaupa. ja kõik Issanda enese korraldusel. ????
Et kas see ongi siis kristluse ja judaismi tegelik nägu?
Kunagi üks õpetaja (mittekirstlane) seletas seda asja sedasi - ka sõda on keel. Suhtlusvahend ja märgisüsteem. On ajaloos olnud perioode, mil sõda on olnud mõistetav keel. Teadupärast muutus sõda kui selline amoraalseks ja selgwelt üldsuse poolt hukka mõistetuks alles peale Esimest Maailmasõda.
Seega taas - Jumal laseb inimestele ja rahvastele kõnelda keeles, millest nad aru saavad.
Oi, kuidas mõnikord tahaks, et see kõne oleks segasem ja arusaamatum.
Üks sõber mul, vaevleb usukriisis. Ümbruskond sügeleb mis hirmus. Ise mõtlen, et mis siis nüüd, kas tegu on inimese loomuliku usulise arenguga (teadupärast on üks kasvamisteooriate seletusi just selline, et areng käib läbi kriiside) või ongi inimene ratsionaalsete, intuitiivsete ja emotsionaalsete otsingute tulemusel jõudnud uuema ja parema tõe tunnetamiseni, mille kohaselt Jumalasse uskumine on mõttetu? Või mis veel hullem - see pole kasulik. Sest miks uskuda Jumalat, kui sa ei saa kiiret ja vältimatut abi oma igapäevaprobleemidele. Just sellist abi, mida MINA tahan. Näiteks: kui tean, et mul on vaja ütleme 50 000 EEK-i, et soetada enesele köögimööbel, mul seda raha pole, kuid mu sõber pakub mulle tööd, millega on mul võimalik see raha mingi perioodi jooksul teenida, siis kas see on vastus minu soovile? Tahan ma ju kas määblit või raha!
Eks sellist usulist jäärapäisust ja ka nägematust tuleb mul ja ka teistel ette. Ka kirikul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar