... et mingismõttes tahaks ikka raha - palju tahaks. Võita bingo või viking võimisiganes-lottoga mill või paar - kuid kindlasti mitte vähem. Viimati võitsin 27 krooni. Vägev tunne oli, kui masin tilulilu häält tegi ja tädi võidulipiku välja trükkis.
Üks mu sõber armastab öelda, et nüüd (kui üle 30-ne) ei käi meile enam kell vaid taimer. Oleme seega kulutamas aega, mis veel on jäänud.
Aeg saab korraga väärtuseks.
Poja kasvu ja arengut tahaks irmsasti näha ja ka enda oma ja maailma oma. Ikka tahaks teada, kus me (inimkond) oleme 20, 50 või 200 aasta pärast.
Mu vanaema on üpris vana - ligineb 90-le, kuid on kõbus ja puhas vanainimene, kelle lood lapsepõlve-Siberist on ikka huvitav kuulamine (ta ei ole küüditatu vaid tema esivanemad rändasid 19. saj Siberisse maa pärast). Kuid hilisem aeg on nagu niiske lapiga tal mälust pühitud - on vaid fragmendid, kuid lapsepõlvest on tal meeles detailid, värvid, lõhnad, helid, emotsioonid.
See, mida ja kuidas me lapsepõlve istutame, on ikka võimas värk.
Mõned teavad, et oleme minemas mu naise vanematele külla Vancouverisse (Kanada). Mõned küsivad, et kas olen elevil kah? Vastan: veel ei ole. Tean kolme-nelja väga head põhjust, miks ma ei peaks sinna minema või mida siingi teha. Reisida mulle meeldib ja inimesi kohata. Kuid jõulude ajal kodust eemalolek on ikka imelik värk. Kunagi olin aastavahetuse Hollandis, Utrechtis, miskil misjonikonverentsil. Konverents oli OK ja seltskond äge, kuid aastavahetus oli kuidagi tuim ja üksildane. Meeles on vaid uduses ja niiskes ning lumetus Utrechtis kostuvad paugutite lärtsud ja järgmisel päeva vaatepilt, kus tänavad olid täis miskit punast paberilöga: paugutite jääkprodukt.
Siiski on hea see, et mineme lähedaste juurde. See võtab teatud pinge maha. Kuid ma olen selline inimene, et ma lisaks inimestele armastan ka maad, kus ma elan. Ei kujuta ette, mida tähendaks enda kodumaa mahajätmine. Nagu mainitud - mu esivanemad tegid seda. Nüüd lähen teisele mandrile nende inimeste manu, kes sedasama on teinud üle 60 aasta tagasi. Kuid ikkagi eestlased. Õnneks on Alari ja Katrin päris kodueesti lõhnagagi veel, seega - saan hakkama.
Mida aasta edasi seda tähtsam on olla kodus, sest taimer käib...
3 kommentaari:
Risto! Meil on kapis terve kilo verivorsti sinu jaoks, Katrin isiklikult käis talus seda pisikesteks juppideks sidumas! Sülti keedame võib-olla ka.
läks otse südamesse, sauhhh
Risto- teadvustades endale taimeri tiksumist...vb seeläbi oskame väärtustada oma aega.. mitte ainult aastaid ja aastakummneid vaid ka minuteid ja sekundeid;)
Postita kommentaar