...peab ütlema, et, on jutlusekeskne teenistus. Kuulun ise evangeelsete kristlaste hulka (siia mahuvad kõiksugu "elukaid" nagu baptistid, nelipühilased, karismaatikud, elusõnalased, priilased, evangeeliumikristlased, tuhanded independent kirikud jne), sestap julgen lõuga ka laiutada.Täna mõtlsein selle peale, et tunnen tean päris mitmeid inimesi, kelle usuline ja vilosoohviline ilmapilt täiesti teisest mäest kui minu oma. Nad räägivad sellest väga vähe, kuid elavad seda välja. See on võimas. Meie, seevastu, igal teenistusel püüame tabada tõeliselt suurt Mõtet ja Iva ja püüame seda kuidagi taas ja taas selgeks teha. Oi kui tüütu ja igav.
Seda kuidas Jumalat teenitakse ja kuidas Temasse usutakse, mulle evangeelsete seas meeldib, kuid sõnu on liiga palju. Me ei anna ruumi elada. Kui ka üritab keegi meie poolt räägitut elama, siis leiame veel kolm kuni viiskend asja, mida saaks veel paremini teha.
Evangeelne kristlane ei sure loomulikku surma - ta räägitakse surnuks.
P.S Ei, mul ei ole usukriisi
P.S.S Ei, ma ei hakka usust lahti ütlema või kogudust vahetama. Lihtsalt heiastusid mõttekesed autoroolis.
Seda kuidas Jumalat teenitakse ja kuidas Temasse usutakse, mulle evangeelsete seas meeldib, kuid sõnu on liiga palju. Me ei anna ruumi elada. Kui ka üritab keegi meie poolt räägitut elama, siis leiame veel kolm kuni viiskend asja, mida saaks veel paremini teha.
Evangeelne kristlane ei sure loomulikku surma - ta räägitakse surnuks.
P.S Ei, mul ei ole usukriisi
P.S.S Ei, ma ei hakka usust lahti ütlema või kogudust vahetama. Lihtsalt heiastusid mõttekesed autoroolis.
8 kommentaari:
jah.just see.
Asi on minu arust sellest et kui sa maalid koik elusaid kirikud (ja meie oed ja vennad nenda sees) uhe pintsliga et "me ainult raagime, et tee mitte midagi" siis sa nead ka koik neid kes teevad midagi, paned neid maha ja utled et see mida sa teed ei ole midagi erilist!
On elusaid kirikud meie koguduse liidus kes kaivad ohtuti ooklubi juures et anda tudrukutele platud et neid saaksid koju tervelt ja kui on vaja maksavad taksode eest neid samad inimesed hoolivad et pidutsejad ei kaklaks ja sellest saadik kui neid seda tegema hakkasid on linn hakkanud ohutumaks...
On inimesed meie koguduse perekonnas kes on taiesti loobunud oma kaarjarid et mine aafrikas et lastemajad teha!..
On kogudused amerikas mis selle asemal et ostaks enda kogudusele uhke uus maja otsutati et ostame kodututele kojud...
Meie koguduses on Alari kes elab kodututega ja aitab neil leida Jumalat ja taastuda oma elud...
Risto sa oled koolis hea naide et on ka kristlasi kes ei pane tavalised inimesed magama ja te hannaga olete helde kõigega mis teil on!..
Räägima sõnum mis ehitavad uksteist üles...
Mida rohkem sõnu, seda rohkem arusaamatust, mitte arusaamist.
Teema mõte oli ju see, et jutlustame palju ja pidevalt, selle kõrval elamist ja tegevust on vähem. See ei ole etteheide inimestele, kes elavad õpetatut välja. Pigem etteheide iseendale.
Ma arvan siiski, et me püüame tegeleda pidevalt inimesete muutmisega. Kuid õpetame, et Jumal muudab inimest.
kas 1-2 korda kuus jutlustamine või Jumalast rääkimine, on palju?
ülejäänud aeg me ju elame seda kristlase elu ja olenemata, kas see tuleb hästi välja või mitte, inimesed märkavad seda.
minu arust me elame üsna palju oma elu väljapoole ja kui aus olla, siis ega väga see kedagi ei puuduta. võib-olle mõeldakse, et näed kui toredad inimesed, aga sellega ka see mõte sureb.
võib-olla on hoopis vastupidi, et elame oma usku enda arvates välja, aga samas ei räägi sellest, miks me midagi teeme või ütleme? ja seetõttu inimeste elud ei muutugi, sest nad isegi ei tea, kes meie elu on teisele kursile suunanud?
ja minu arust mitte-kristlased räägivad kordades rohkem ja täiesti vabalt välja oma uskumusi kas siis horoskoopidesse või sensitiividesse jne. kristlased räägivad koguduses, aga tihti väljapool kogudust ei julgeta mainidagi, et oleme kristlased.
helver kairi bloggeri alt
Pange mu postitusse sõna "meie" asemel sõna "mina". Siis omandab see postitus sellise tähenduse nagu mõtlesin. Tegu on enesekriitikaga. risto enesekriitikaga.
olen selle teema üle ise mõelnud ka viimasel ajal. eks see olene ka palju sellest, mis seisus ise oled ja ka mis inimeste keskel oled. minul on ka sõnadest villand saanud. üks kuni mitu korda. nii enese kui teiste. tahaks rohkem hämmastada ja hämmastuda konkreetsetest tegudest, mis viivad sõnumi väljapoole.
muiudgi tuleb öelda ülesehitavaid sõnu, kuid tuleb ka panna sõrm valupunktidele, kas või enesele teadvustamiseks ja tegelema panemiseks. on ju hea kui ihkame rohkemat, võib olla tõesti teeme juba palju, aga tunneme et sellest on veel vähe. ehk see püha rahulolematus viib veelgi suuremata tegudeni. miks mitte välja öelda seda, mis niikuinii südames istub.
Nii tore, et siia on tekkinud arutelu:) Väga huvitav! Loeks teinekordki ;)
Mu enda elus on kahjuks mõlemast puudus!
hehe...räägime liiga palju sellest, et räägime liiga palju ja teeme liiga vähe. räägime liiga vähe Jumala suurtest tegudest meie eludes:D
Postita kommentaar