Praegu on mul tekstivägistamise periood. See tähendab, et kui ka tahaks, siis miskit asjalikku kirja ei saa.Mõnel tekst lippab justkui oleks vaimset purgeeni ahmind, enesel ei lähe nii kergelt.
Mõtegi sellest, et ebaoluline on muutunud igapäevaseks ja tehtult oluliseks, väsitab.
Seevastu olulise enese jaoks sõnastamine ei tulegi nii kergelt.
Nüüd siis kippus mõttevilgutus vhilosoohviliseksminema. Kuna mõttemulinat on kah iga nurk täis, siis olgu seda vähem.
maisemad teemad:
A) Ostsin iibeist miski pedaali bassile. Kohale saabund pole. Närvi ajab. Tahaks juba heli kuulata, mõtelda ja sobitada. Tean, tean, et õige bassimees mängib 4-keelse Fender jazzmaniga, ilma pedaalide, protsessorite ja muu vidinateta.
Minu bassimehe karjäär sai alguse laenatud Haukka bassiga, seejärel hakkasin kasutama Rapla Vabakogudse Yamaha bassi, vahepeal oli käes ka miski Jolana või Musima semiakustiline pill, Pärnusse tulles laenasin tulevase naise venna Ibanez GSR bassi. Ja alles siis kui bändi tegemine kaootilisemaks muutus lasin enesele USA-st tuua Fender Americcan Deluxe Precision pilli. Sellega siiamaani kena olemine. Minu esimeseks isiklikuks bassi aksessuaariks oli loomulikult ise tehtud 10m juhe. Esimene "tõsisem" ost oli ZOOM 506 protsessor. Teda saatis Zoomile iseloomulik zumin. Kuigi puhas bassi kõla on ilus, meeldib seda ilusat veidi väänata. Eks näis, kuda see uue vidinaga võimalikuks osutub.
Bassimeheks saamisel oli prohvetiks mu ema. Kui me olime parajad tatikad, et saaks aru pillimängimise soovist (u 12-aastased), siis sebis keegi kolhoosist (kas oli see kultuurimajajuhataja Helgi sussi või keegi muu), et kohaliku VIA "Miki"pillimehed õpetaks pillihuvilisi poisse pilli mängima. Kui ma sellest kodus rääkisin, siis ema soovitas bassi õppida, et kerge pill ainult 4 keelt. Loomulikult oli see tobe mõte. Õige pillimees mängis kitra või siis trummi. Kidraõppijaid oli kiiremaid ja asjalikumaid (Gunnar Läll ja Koit Kutsar, bassimeheks sai klassivend Trulla, klahvinäppariks ja kaasvokaaliks klassivend Pime ja põhilauljaks ja trummariks onupoeg Eq). Sündis kohalik punkbänd "Spunk" ja minust sai...transamees. Ja aasta oli 1986. Päris mitu aastat sai proovides jõlgutud ja kontserditel oldud. Esialgu oli "Spunk" vägagi muljetavaldav seltskond u nagu Pärnus Miki Maus algushetkedel. Põhilood olid Generaator M loomingust. Kuid eks see nõua suurt julgust kui nõuka-aegses koolis koolipeol laulab noor bänd: direktori, õppalajuhataja ja pädagoogide ees "sa oled pipra****". Hiljem läks asi süldiks, sest kolhoosipeol maksti "Õllepruulija" eest, punk aga sisse ei toonud. "Spungist" sai "Brandy" ja mina olin ikka transamees. Vahepeal tegi kolm proovi ka VIA "Brandy" prooviruumi pillilaoansambel "Moris", kus mina vist mängisin trummi(?), kuid see oli selline psühedeelne-krüptopunk ja kahjuks ei saand asja. Alles siis kui sain kristlaseks ja hakkasin kogudses rohkem käime leidsin enese jaoks pillimängimise, esialgu kidra.
Seminaris panime kokku teoloogiatudengite bändi "Probaton" (lühend nimest "Prosopon ton Probaton" ehk "lambapale"). Seal saigi minust bassimees. 1996 esimest korda tegime spontaanset proovimöllu Meelis Saarega. See kulmineerus aastalõpuks ansambliks Dream Room, Siis oli aasta 1996, edasine on lihtsalt ilus olnud. Liiga ilus...
B) Poiss kosub kui mägi - juba kaks hammast suus ja laseb tahkemat toitu (püreena küll esialgu). Nii, et temaga on lihtsalt võrratu.
C) HB muutub kaunimaks iga päev. Nüüd on ta (taas)avastanud enese jaoks jooksmise. Käisime Kohilas õel külas - see jookseb kah iga õhtu, rebis HB kaasa ja nüüd jooksevad nad mõlemad, üks kohilas, teine Papsaare metsade vahel. Ise otsustasin pisut autost puhata, eks seda naljagi ole huvitav vaadata.
Mõtegi sellest, et ebaoluline on muutunud igapäevaseks ja tehtult oluliseks, väsitab.
Seevastu olulise enese jaoks sõnastamine ei tulegi nii kergelt.
Nüüd siis kippus mõttevilgutus vhilosoohviliseksminema. Kuna mõttemulinat on kah iga nurk täis, siis olgu seda vähem.
maisemad teemad:
A) Ostsin iibeist miski pedaali bassile. Kohale saabund pole. Närvi ajab. Tahaks juba heli kuulata, mõtelda ja sobitada. Tean, tean, et õige bassimees mängib 4-keelse Fender jazzmaniga, ilma pedaalide, protsessorite ja muu vidinateta.
Minu bassimehe karjäär sai alguse laenatud Haukka bassiga, seejärel hakkasin kasutama Rapla Vabakogudse Yamaha bassi, vahepeal oli käes ka miski Jolana või Musima semiakustiline pill, Pärnusse tulles laenasin tulevase naise venna Ibanez GSR bassi. Ja alles siis kui bändi tegemine kaootilisemaks muutus lasin enesele USA-st tuua Fender Americcan Deluxe Precision pilli. Sellega siiamaani kena olemine. Minu esimeseks isiklikuks bassi aksessuaariks oli loomulikult ise tehtud 10m juhe. Esimene "tõsisem" ost oli ZOOM 506 protsessor. Teda saatis Zoomile iseloomulik zumin. Kuigi puhas bassi kõla on ilus, meeldib seda ilusat veidi väänata. Eks näis, kuda see uue vidinaga võimalikuks osutub.
Bassimeheks saamisel oli prohvetiks mu ema. Kui me olime parajad tatikad, et saaks aru pillimängimise soovist (u 12-aastased), siis sebis keegi kolhoosist (kas oli see kultuurimajajuhataja Helgi sussi või keegi muu), et kohaliku VIA "Miki"pillimehed õpetaks pillihuvilisi poisse pilli mängima. Kui ma sellest kodus rääkisin, siis ema soovitas bassi õppida, et kerge pill ainult 4 keelt. Loomulikult oli see tobe mõte. Õige pillimees mängis kitra või siis trummi. Kidraõppijaid oli kiiremaid ja asjalikumaid (Gunnar Läll ja Koit Kutsar, bassimeheks sai klassivend Trulla, klahvinäppariks ja kaasvokaaliks klassivend Pime ja põhilauljaks ja trummariks onupoeg Eq). Sündis kohalik punkbänd "Spunk" ja minust sai...transamees. Ja aasta oli 1986. Päris mitu aastat sai proovides jõlgutud ja kontserditel oldud. Esialgu oli "Spunk" vägagi muljetavaldav seltskond u nagu Pärnus Miki Maus algushetkedel. Põhilood olid Generaator M loomingust. Kuid eks see nõua suurt julgust kui nõuka-aegses koolis koolipeol laulab noor bänd: direktori, õppalajuhataja ja pädagoogide ees "sa oled pipra****". Hiljem läks asi süldiks, sest kolhoosipeol maksti "Õllepruulija" eest, punk aga sisse ei toonud. "Spungist" sai "Brandy" ja mina olin ikka transamees. Vahepeal tegi kolm proovi ka VIA "Brandy" prooviruumi pillilaoansambel "Moris", kus mina vist mängisin trummi(?), kuid see oli selline psühedeelne-krüptopunk ja kahjuks ei saand asja. Alles siis kui sain kristlaseks ja hakkasin kogudses rohkem käime leidsin enese jaoks pillimängimise, esialgu kidra.
Seminaris panime kokku teoloogiatudengite bändi "Probaton" (lühend nimest "Prosopon ton Probaton" ehk "lambapale"). Seal saigi minust bassimees. 1996 esimest korda tegime spontaanset proovimöllu Meelis Saarega. See kulmineerus aastalõpuks ansambliks Dream Room, Siis oli aasta 1996, edasine on lihtsalt ilus olnud. Liiga ilus...
B) Poiss kosub kui mägi - juba kaks hammast suus ja laseb tahkemat toitu (püreena küll esialgu). Nii, et temaga on lihtsalt võrratu.
C) HB muutub kaunimaks iga päev. Nüüd on ta (taas)avastanud enese jaoks jooksmise. Käisime Kohilas õel külas - see jookseb kah iga õhtu, rebis HB kaasa ja nüüd jooksevad nad mõlemad, üks kohilas, teine Papsaare metsade vahel. Ise otsustasin pisut autost puhata, eks seda naljagi ole huvitav vaadata.
2 kommentaari:
Seda muusika tegemise asja kirjeldades, ei saa ma ei üle ega ümber, et kui olulist osa on mänginud see Zoomi bassiplokk (mida meie küll kitarri taha panime, sest me polnud kunagi ühtegi draivi kasutanud) ka minu pisikeses muusikalises arengus. Väga meeldejääv oli ka see kui me lõpuks sinu kaudu pääsesime, kassettmakki-võimenditega prooviruumist, Soola ja Valguse ruumesse proovi tegema. No ja siis tollane punk bändi (siis oli Defekt mu arust) laulja Heiko kohtus esimest korda PÄRIS mikrofoniga. Ja kitarr ja bass tuli omavahel häälde panna... see oli midagi uut. Seal tutvus üldse vahvate inimestega ja tagasi mõeldes oli omamoodi koht ja omamoodi aeg...
Päris vägevalt kõlab, kui seda asja ka veel teise nurga pealt vaadata antakse.
Postita kommentaar