ETV näitab just praegu miskit dok.filmi setudest ("Uus päev luuakse idakaares"). Ilus ja valus vaatamine.
Enda teada ei ole mu suguvõsa setudest. Kuigi osaliselt on Tartumaa, Hiiumaa ja Vana-Harjumaa verd loolamas koos tilgakese saksa-vene-juudi verega. Mu hääd sõbrad, vennad Saared on setu verd tegelased. mahedad mehed - hea huumorisoonega ja elulahked mehed.
Setumaal olen siiski mõned korrad käinud. Mitte lihtsalt turistina Pihkvat vaatamas, vaid ikka setude juures ja külas elanud. Mäletan, et kui talvel käisime, oli Eestis külm aga Setumaal oli väga külm ja suvel vastupidi: Eestis kuum, Setus väga kuum.
Setud on kadumas, vähemalt sellise eheda õigeuskliku killuna.
Kuid see hääbumine on väärikas. Siiski hääbumine.
Selge on see, et enda eluajal ei näe ma eestlaste kadumist. Ega meid nii kerge pole ka kaotada. Ajaloolises paratamatusest lähtudes võib see siiski juhtuda. Üsna pea. Mõnesaja aasta jooksul vast.
Kui viin, enesetapud ja HIV ei võta, eks siis aitab sellele kaasa kõikvõimas üleilmastumine või miskit säärast.
Kuid mine tea. Äkki me siiski jääme. Kõikide nende hädade, hivvide ja ilmastumise kiuste jääme rahvana alles.
Mine tea.
1 kommentaar:
vabanda risto, et nii järelejätmatult kommin, aga eks see on sinu blogi esmatutvumisest sõltuv hohohohhhooo (mitte segamini ajada väljendiga ohohohhhhooo). ma hoian endas mingi imeliku ja põhjendamatu kangekaelsusega kinnisideed, et kui me need katku- ja ikalduseajad suutsime üle elada, siis ehk globliseerumise ka. ja ma ei suuda seda lõiku enda sisemiselt dokfilmist eestlase olemasolu kohta kustutada, kuigi ka minus voolab... D
ivo
Postita kommentaar