Meie reis Itaaliasse oli meie poja jaoks elu pikim reis just teekonna kauguse mõttes (teekonnal olemise mõistes oli tema teekond viljastatud munarakust sündimiseni siiski pikim).
Kuue kuu vanuse lapsega reisimine on tegelikult lihtne. Võtad ta selga, topid kärusse, leelutad temaga, annad süüa ja elu ongi ilus :)
Põle ma Itaaliast suurt midagi arvanud. Siiski oli see päris OK.
Esialgu olime Brescias (Milano lähedal olev linn), kus olime külas kohalikul nigeerlaste kogudusel. Sai tükikest sellist ülevõimendatud ja tantsulist Aafrikat tunda. Huvitav oli miski nende toit, kus ühes potis on veis, kalkun ja kala kuid, mis samas maitseb kui lammas. Vot see on kulinaaria tippklass!
Arusaam ajast on väga erinev meie arusaamast. Tund hiljem kuhugi jõuda või minna - norm.
Siiski oldi meiega soojad ja sõbralikud.
Edasi kasutasime enda vaba aega rendiautoga sõitmiseks. Esmalt Veronasse ja hiljem Firenzesse.
Vahepeal ka Ravenna ja miskid väikesed Itaalia linnakesed.
Firenze jättis siiski väga võimsa mulje. Lihtsalt ilus. Aega oli vähe - üks päev selle linna jaoks ei piisa. Liiga palju oli näha.
Kodus olemine on siiski tore. Vaatamata mõningatele olme jamadele ja mingile nähtamatule surutusele, mida järjest rohkem märkan.
Aknast paistab sügistormine Papsaare
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar