istun sütevaka filosoofia eksamil. selge on see, mis iga aasta - need jorsid ja jobud, kes pole tunnis käind ja seega ka pole õppinud, suudavad eksamil üllatada erakordse ignorantsusega. igav on ka selliseid kuulata ja vahest ka naljakas, sest nad hakkavad filosofeerima - püüdes komisjoni ära võluda erakordse sõnademulinaga. seevastu on vinge kuulata neid, kes asjad enese jaoks ka läbi mõelnud. tõesti on nauditav. tõeline filosoofiaeksam (muarust) peakski olema vestlus õpetaja ja õpilase vahel, vajadusel suisa vaidlus. õpilane, kes on selleks võimeline ja ka enda seisukohta omab ja seda kaitseb, see on kohe väga kõrget hinnet väärt (muarust vähemalt).
filosoofiaeksamil on ka ülbustennetav võime - iga aasta saan aru, et ma olen mingites asjades paras ohmoon - no ei tea seda nime, mõistet ja teooriat. valus kuid kosutav on see teadmatuse mats. näh, olen ikke inimene. hea teadmine.
ära viskab see, kui inimene väidab midagi ja lisab ' a kõigil on enda arvamus'. no mida?! Ei ole ju igal inimesel enda originaalset arusaama iga asja kohta. ikke me laename, võtame omaks ja üle teise või kolmanda seisukoha ja kuulutame selle ainukehtivaks Tõeks. on mugav ütelda, et igaühel on enda arvamus, sest see: a) vabandan enda ignorantsust ja/või rumalust antud teemas (sest kui see on minu arvamus mis on võrdväärne potentsiaalse kuue miljardi arvamusega, siis ei kuulu minu arvamus vast kõige rumalamate hulka. ja kui kuulubki, siis on ta vaid üks paljudest rumalatest arvamustest); b) näitab minu tegelikku huvipuudust antud teema vastu ja on mugavam edasi liikuda.