"Mina olen" on midagi väga fundametaalset. Enese olemise tunnistamine ja tunnustamine ei kuulu tavamõtlemises kahtluse alla. Tavamõtlemine ütleb : "video ergo sum" (näen - järelikult olen). Üsna labane, kuid nii see on. Descartes teatas: "Cogito ergo sum" (mõtlen = olen), Nietzsche: "Volo ergo sum" (tahan=olen), Kierkegaard: "credo ergo sum"(usun=olen) jne.
Ka eitades jaatame. "Ma ei ole selline või tollene" ütleb ka midagi selle kohta, mida ma arvan ennast olevat.
Tuleb meelde uuetestamentlik lugu kahest kõrvuti palvetavast juudi mehest templist: üks maksukoguja ja liigkasuvõtja ning teine, kes oli vagasse eliiti (variserid) kuuluv mees. Variseri "Mina" koosneski sellest, kes ta ei ole ("tänan sind Jumal, et ma pole patune nagu on See maksukoguja"). Samas Maksukoguja "Mina" oli mingisugune jaatav pilt enesest: "Ma olen patune".
Faktiliselt pole vahet, patususe tõsiasi sai kinnitatud mõlemapoolselt kuid templist lahkus kõvema minapildiga siiski maksukoguja.
Kes sina oled?
1 kommentaar:
Mm.. mulle väga meeldis lugeda.
Ma jään nüüd siis mõttesse, kes ma olen..
Postita kommentaar