Ajasin täna end vana paksu, koos viie õpilasega rattamatkama. Eesmärk oli läbida 25 kilti (nii prooviks kui ka ennetuseks) - kuna olen klassiga minemas Ahvenamaale rattamatkale, siis vaja end, ratast ja klassi proovida.
Hommikul vedasin üheksaks (s.t 09.10-ks) kooli juurde (Vaba), seal saime kokku nelja seltsilisega (Keidi, Kristjan, Kerli ja Mai) selgus, et Mai rattad õhutud - kuna ise olima pumbatud, siis kesklinna Statti kautšukki kompressima. Tuul selga, sadulasse ja kimamine Papsaarde, kust haarasime kaasa Tarmo, selleks ajaks oli kell vast kümnest juba üle. Igatahes saime kruusa ja asfalti. Neidised pidid tunnistama enda ajutisi jõuvarusid, samal ajal kui mina ja poisid mõtlesime, etmillal siis sõit algab. Praegu on kevad veel varajane ja roppus lokkab metsavahel - autokummid (leidsin koha, kus on neid kumme mingi meeletu kogus), mööbel, vetsupotid + prügakotte kohad täis. Lavassaare oli kena - karjäär ja puha. Lõpuks olime poole nelja paiku Pärnus. Täpsustatud andmetel läbisime 44 kilti. Sellele liidan juurde hommikused neli kilti kooli + 2 kilti kesklinna ja tagasi - ongi viiskend täis.
Täitsa boss tunne on.
Seltsilistega hea sõita - suhtlus ja lisategevus tagatud.
Mees on jälle mees.
3 kommentaari:
Tunnistan, et kommentaar ei lähe teemasse, aga vahest siiski lubatakse.
Leidsin Piiblist ühe sellise rea, mis minus tõsist hämmeldust tekitas. Vahest oskad seda tõlgendada selliselt, et hämmeldust leevendada
"Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!" (Õp 3:5)
Et siis nii peakski olema? Et igasugune isemõtlemine pole hea ning kõigele peaks vastuse andma Jumal?
Sellised kohad on paraku saanud ja toetuspunktiks osale kristlastele, et Jumala usaldamine välistaks justkui mõtlemise vajalikkuse.
Selle koha mõte on pigem küsimus selle kohta - millele ma toetun fundamentaalselt.
Mõistus on kingitus ja vajalik atribuut inimesele, vast üks tähtsamaid, kuid ilma usalduseta Jumala vastu võib seegi meid inimeseksolemisest eemale viia.
Teadusajalugu on ju täis suurepärastest ja eeskujulikest mõtlejatest, kes olid väga vagad ja Jumalat usaldavad inimesed.
Küllap on sellesse kohta ka kätketud vana tõdemus, et mõtte avardumisega avardub ka maailm kuni sellise suuruseni, kus me peame tunnistama selle tajumatust.
Kontekstist väljavõetuna saab selle piiblikohaga jah rumalust ja lauslollust põhjendada, kuid Piibli laiem kontekst seda paraku ei võimalda.
esimene, kolmas ja neljas pilt on vanatestamentliku, kauni ja ortodokse fotograafia näidisteks. Vägev.
Postita kommentaar