eile õhtul helistas mulle mu vana sõber, lapsepõlvesõber, mees, kellega saime sõbraks esimesel päeval kui ta meie lasteaeda tuli. Tal oli valus. Sest, et enam pole tööd, pole kodu, ta on eemal oma lapsest ja lapse emast, üsna pea peab ta hüvasti jätma oma emaga.
ma ei ole väga hea kristlane selles suhtes, et ei tunne pidevat empaatilist valu maailma kannatavate inimeste pärast. Kuid sõbra valu murrab. enese argimured, -askeldused, -nägelused, -vihastumised, -solvumised jne muutuvad kõi ühtäkki mõttetult olematuks.
Ootan nüüd enda sõpra külla.
Homme, ülestõusmispühadel saab Kristjan Saamuel esimese märgilise sammu ristiinimeseks olemise suunas - me laseme ta koguduses õnnistada. Vabakogudusliku teoloogia kohaselt, me lapsi ei risti, kuna peame seda isikliku usu väljendamise aktiks, selle asemel on õnnistamine. tulge osa saama Pühavaimu 26, II korrus, Pärnu, kell 12.00
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar