gaasaline

Mõnda aega käib koguduste liidu listis, kuhu kuulun enda koguduse kaudu, arutelu selle üle kuidas suhtuda Iisraelisse ja kuidas Gaza palestiinlastesse. Eesti Kristlike Demokraatide eestkõneleja on väga üheselt ja selgelt toetama Iisraeli tegevust. okei, olen nõus, et hamas on punt jõhkardeid, keda ei koti miski peale juudiriigi maapealt pühkimise. sams ei saa kiita heaks ebproportsionaalset jõu kasutamist ja sadu asjatuid tsiviilohvreid. Kui surevad asjassepuutumatud inimesed (lapsed, naised ja vanurid) siis ei tohiks olla kristlast, kes seda heaks kiidaks. Sõda on sõda, kuid see ei tohiks vabandada kõikelubavust. olgu siis tegu valitud rahvaga või valimatu rahvaga.
nädalavahetusel istusin koos sõber Peebuga paar tundi saunas. Seal rääkis ta enda Iisraeli sõidust ja sellest kui pinges see maa ja need inimesed tegelikult on. Kümmekond aastat tagasi rääkis üks rootsi kristlane enda käigust palestiinlaste juurde (palestiinlaste hulgas on ju kristlasi rohkem kui juutide seas). Kokkuvõttes tahavad mõlemad grupid rahu. nii juudid kui palestiinlased.
Püsiv rahu sellises olukorras saab tulla ainult läbi andestuse, paraku ei soodusta ei islam ega judaism kumbki säärast leppimise ja andestuse ideed. eriti siis kui on mõõgaga jumalariigi maale importijaid. Ja seal neid leidub.
Kodumaad tuleb kaitsta, kuid see ei muuda tapmist veel heaks. Isegi kui üllal ja õigel eesmärgil. Ka lurjuse tapmine ei muuda mind paremaks. Lihtsam on muul seltskonnal elada, seda küll. Ma ei tea, et sõjas käinud mehed oleksid olnud õnnelikud tapmise pärast. Teatud rahulolu võis tulla kättemaksust või siis lõpule viidud eesmärgist, kuid tapmine iseenesest ei ole rõõmu allikas. Normaalses keskkonnas vähemalt ei ole.