Täna-eile kolasin mõnel rahvuslasete veebilehel. Oli see vast lugemine. Ideed justkui õilsad ja head, kuid kas pole mitte veider see, et eestlust esmatähtsaks seades, tuleb ajlaloost rääkida natse kummardades ja juute-venelasi vihates. Et kas tõesti lõppeb SS sümboolikat nähes mõtlemine ära ja käsi kohe kisub nn "rooma tervituseks"? Saan aru, kui põhjus selles, et meeldib Hugo Bossi poolt disainitud Wehrmachti munder. Kuid siis tuleks seda ka öelda. "Mulle meeldib natsi-armee munder, ajaloost ei tea ma suurt midagi ja rahvusküsimused käivad kah tegelikult üle mõistuse" Selge ja aus oleks see asi. Ning, miks ajab soomlane Teinonen eesti asja? Miks ei aja ta soome asja? Vot sellest ei saa ka aru. Igaljuhul selline valge-marurahvuslik pilt mind väga ei köida.
Konservatiivne saab olla ka ilma vihata.
Tüübid vihjavad aeg-ajalt kristlusele, kuid on vist jätnud lugemata Mt 5:44.
Noore poisina sõda mängides olim ma sageli ebapopulaarne "sakslane", sest sakslased ju kaotasid. Kui kunagi enne kinoseanssi näidati propagandafilmi neonatsidest Saksamaal, siis tundus see nii lahe, et hakkas meeldima, just see vormi värk. Veendunud natsi minust ei saanud. Ei saagi. Armastan Eestit, seda keelt, maad ja kiiksuga rahvast. Sellel, kes me oleme praegu on ju suur osa leedukatel, rootslastel, venelastel, juutidel, sakslastel, poolakatel, tatarlastel, sakslastel, lätlastel, mustlastel, taanlastel. Tunnen tumedanahalist eestlast, kes on rohkem eestlane kui Tartu skinnid kokku panna.
Huvitav see elu siin Maarjamaa pääl.
6 kommentaari:
See teema ajab mind alati keema, kirjutan ka mõned asjad:
Neonatsid on väga ohtlik jõud - eriti natsiskinheadid. Vaatasin paari aasta eest Skinheadlusest filmi ja see, milline okstraataia taga paiknev relvastatud laager Rootsis asus, tekitas suisa hirmu.
Maailmas on keelatud organisatsioon Blood and Honour (see ongi siis väidetavalt relvastatud natsiskinheadide ühendus, mille asutajaks oli Ian Stuart (meie kunagise trummari pseudonüüm oli Jan Stuart, aga sarnase nimega kurjast natsist saime hiljem teada)), mille särke olen tuvastanud ka Eestis - kirjas ongi Blood and Honour Estonia. Samas võib see muidugi nali olla, et sellist asja ei eksisteeri, aga ega ei tea.
Radikaalidena on natsid märksa ohtlikum jõud kui punkarid või anarhistid. 9. või 8. klassis ähvardasid mind tõsimeelsed natsid Tallinnas Kloostri Aidas, kuhu olin nende eest peitu jooksnud. See ei olnud mingi nali ja need ei olnud ka noored mehed, vaid pigem 30´ndatele lähenevad. Lihtsalt enne seda olid pungid mingile noorele skinheadile peksa andnud vms, ma ei saanudki aru. Elus esimene ja loodetavasti ka viimane kord, kus nuga on kõri peal hoitakse.
Päris kole lugu. Et siis mismoodi nendega tegelema peaks? Eks demokraatliku ja liberaalse ühiskonna hädadeks seesama demokraatia ja liberaalsus ongi. Üllataval kombel ei tajuta ideoloogia jõudu ja vajadust. Selge on see, et natsiideoloogia annab teatud turvatunnet ja leevendust. Nagu sektidelgi. On olemas Juht, on olemas Vaenlane, on olemas selgelt määratletud Meie - puhas maailm ja Nende - rikutud maailm. Sektilisus omakorda on ikke hirmus asi. Iseseisev mõtlemine puudub, kuna Juhi mõtteid loetakse enda mõteteks.
Seega on asi (vähemalt osaliselt) turvatundes.
Oleks huvitav teha uuring natsiskinnheadide tausta kohta. Ei tea kas seal joonistub välja sarnane profiil, või siis mitte.
Nende profiili kohta saab lugeda Kaitsepolitsei Aastaraamatutest. Mitmeid aastaid on neile pühendatud eraldi peatükk. Ilmselt ei ole tegemist just naljameestega. Kui anarhism ja vasakäärmuslus on noorte pärusmaa, siis natsihuvidega on enamasti vanemad tüübid. Neil on kombeks koguneda militaarstruktuuridesse -paremäärmuslasi on väga palju Kaitse Liidus näiteks,kus see natsivärk on ikka väga populaarne. Meenutagem haakristi kõrvarõngastega naist aastapäeva paraadil ja noori Pärnu kaitseliitlasi SS-i märkidega. Natsiasi on ilmselt lummav oma paueriga, seal on ikka väga tugevad ja jäigad eristused (meie, nemad), karismaatiline ja müstiline märtri kujund (pidades silmas siis Hitlerit). Sellised pauerideoloogiad (ka sektid) pakuvad nõrgema vaimse pagasi, madala analüüsivõime ja olematu maailmavaatega inimestele hoobilt tõelist vaimset "suurust" ja kaitset. Just need inimesed omandavad ideoloogilised veendumused ülikiirelt ja sõna-sõnalt. Kuna noored on teatavasti samade loomuomadustega, siis nemadki on kergesti haavatavad ja haaratavad...
A mis siis selliste suhtes teha? Istuda vaikselt ja vaadata kuidas nood jõudu koguvad. Nende meetoditega nende endi vastu astuda? Või on see hoopis KaPo mure?
Ma näiteks mõtlen, et tegelikult peaks äärmuslikest liikumistest rohkem teavitustööd tegema erinevatel tasanditel, ka meedias. Kuna see on tabuteema ja mõnes mõttes kardetakse sellest rääkides noortes ebaterve huvi tärkamist, selle tõttu Eesti ühiskonnas eriti ei teata, mis on äärmuslus (noore demokraatia viga). Kooli keskkonnas on näiteks sinul ju fantastiline võimalus noori nendest asjadest valgustada - lisaks ei saa minu arvates vanemad kunagi aru, millega nende lapse puhul tegemist on. Poolte emode vanemad on veendumusel et laps on punkar. Alles hiljem selgub karm tõsiasi, miks pika varukaga särk on igapäevane.
Täiskasvanud radikaalid ongi ilmselt juba eksinud ja nendega peabki KaPo tegelema, aga noorte puhul peaks kasvõi koolis ikkagi jälgima kuidas nad ennast sildistavad - mis sümboleid nad kannavad ja mis ebajumalat kummardavad. Muide nendest natsiskinnidest, kes välisüliõpilasi peksavad kipuvad olema ikkagi teismelised... ja ka rohelised/anarhistid/loomaõiguslased.
Tere!
Sattusin kah kogemata seda blogi lugema. Põgusalt pilku heitnuna pean tunnistama, et üsna põnevad teemad leiavad käsitlemist.
Siinkohal tahaks ka paar sõna sekka öelda.
Nõustun Heikoga, et teavitustööd tuleks teha rohkem, rääkida ohtudest mis kaasnevad pimeda usuga, labaste eristustega, mustvalge dihhotoomia baasil konstrueeritud identiteetidega. Samas me ei saa laskuda ise labasesse teisestamisesse - fašistid/našistid või mis iganes versus õigusriiklased. Ärgem unustage, et me ise tegeleme pidevalt omale "teise" konstrueerimisega. Ühelt poolt olen poolt, et igasugu grupeeringud, kes tegelevad aktiivselt endile ebameeldivate inimeste tagakiusamisega, suisa peksmisega, tuleks laiali saata. Aga seejuures peab toimima väga täpselt ja kaalutletult, et juuksekarva mitte lõhki ajada. Me näeme aktiivselt kuidas parempoolsust üldiselt hakatakse kasutama poliitilise relvana, näiteks Keskerakonna reklaamirünnak Reformierakonna ja IRL-i vastu. Ning neid ei saa ju süüdistada äärmuslikus parempoolsuses. Samuti on toimitud vasakpoolsuse suhtes.
Mida ma tahan öelda: inimesed peavad saama ajada oma bisnist niikaua kui teisi ei ohusta. Vihkamise kultuuri tuleks taunida, aga sellega ei tohi sildistada kõike mis erinev tundub. Igasugu ennetavad meetmed on omamoodi ohtlikud ja tihti ka silmakirjalikud. Siinkohal piisab näiteks vaid USA demokraatia eksportimise sildi all veetav neokolonisatsioon.
Põhiline probleem, mis tuleb välja ka teie arutlustest on ikkagi vähene informeeritus. Ajupesu. Samas kui palju toimib selline süsteem nagu American History X-s näha saab? Kui radikaalsed need inimesed üldse on. Ja kas näiteks Heiko sõnade "noorte puhul peaks kasvõi koolis ikkagi jälgima kuidas nad ennast sildistavad - mis sümboleid nad kannavad ja mis ebajumalat kummardavad," kaudu ei räägi teatud mõttes analoogiline äärmuslik parempoolne kontrolliihalus. Kui asendada skinhead näiteks punkariga, siis mis küsimused tekivad? Kas eelistada vähemagressiivseid, vähemneegreidvihkavaid, vähemmustlasipeksvaid punkareid skinnidele, kui viimased kuulutavad samuti ideed, mis riigi seiskuohast kasulik ei ole. Riik võib (nagu ka needsamad natsismiihalusega kaitseliitlased) küsida, et kui läheb mölluks, kas me peaksime siis kõik püksid maha laskma ja tagumikud stoiliselt ida poole keerama? Põhiseaduses teadupärast sellist eesmärki seatud ei ole. Siinkohal riik ilmselt teab millisele äärmusrühmale esimesena tukid välja jagada.
Kuhu ma jõuda tahan? Vihkamise küsimust tuleb põhjalikult analüüsida, sealjuures laskumata ühepoolsesse ideoloogilisse kallutatusse nagu seda esitavad ühelt poolt näiteks M. Laar ja teiselt Kremli raskekahurvägi. Eks mõlemal ole migites asjades õigus. ajalooline tõde asestseb väljaspool subjektiivset inimmõistust. Lähtudes aga ühepoolselt Lääne-Euroopa, NL, USA ja loomulikult Iisraeli ideoloogilistest ponnistustest jõuamegi sinnamaani, et riiklikul tasandil toetatakse selliste organisatsioonide nagu Simon Wiesenthali keskus tegutsemist. Minu ettepanek antud organisatsioonile: chill the f*** out! Seda sama peab muidugi ütlema ka teistele, arnoldmeridemoniseerivatele organisatsioonidele. Ajaloo kõrval on ikkagi tähtis ka ajalugude mõistmine.
Karl-Erik
Postita kommentaar