kättemaks!

täna olen kättemaksuhimuline
maksan kätte ja tagasi
mitte pangale ega isale
mitte sellepärast, et oleksin miskit ülimat kurjust kohanud
või et tahaks ilusat maailma kurjemaks kohaks muuta
täna maksan kätte õpilastele
tööga
arvestustööga
tegin raskema töö kui tavaliselt
vaatamata sellele, et nad on kenasti lauale toonud
kohvi ja
suhkurt ja
pulgakommi ja
kaks suhkrukringlit ja
pleiboi ajakirja (roosa sildiga "POISTELT")
ma ei taha neid hellitad
sest ka nemad mind ei hellitanud
mitte et ma erikohtlemiks ootaks
kuid kord võiks ju tunnis olla
paratamatult saavad lüüa ka tublid
või siis need, kes olid vait
ja tahtsid õppida
sel aastal
üle pika aja vast
siin koolis
pshg-s
on mul vaenlasi rohkem kui sõpru
nii oleks hea mõelda
kuid õpetajad ja õpilased
polegi alati
teab mis sõbrad
nad täidavad oma kohust
mina ka, mina ka

kättemaks pole magus
see on väsitav ja kurnav
tühi tunne

Keelest

Mulle meeldib Piiblist väga üks lugu. See on tuntud ka kui Nelipühi sündmus. Apostlite tegude raamatus asub. Seal räägitakse kuidas evangeeliu - rõõmusõnum Kristusest sai arusaadavaks erinevatele hõimudele ja rahvastele. Juutidel oli asi ju sedasi, et ega muid rahvaid väga rahvasteks peetutki. Seega puudus ka vajadus minna ja rääkida. See oli nende nö. siseasi. Kuid nelipühisündmus räägib arusaamisimest. Keelelise valestimõistmise ületamisest.
Ostsin ja kohe ka vaatasin eile suurepärast filmi "Kukulind" (Kukuška). Väga meeldiv tükk IIMS-ajast. Vaadake ise kuidas soomlane, saam ja venelane teineteist mõistmata ja ka -mõistes iseeneste ja teistega toimetulevad. Me räägime, kuid aru ei saada. Huvitav. On teatud baasmärgid, mida mõistame - kui asi puudutab liikumist, sigimist ja söömist, siis pole vaja väga keerukat märgisüsteemi. Muidu asi keerulisem.
Koolis sageli näen, et räägin aga aru ei saada.
Siis tahaks kätega rääkida. Kuid ei saa. Ei taha ja ei tohi.

Keel liidab ja lahutab. Keel on ka väga petlik süsteem. Küllap seepärast hoitab Jakoobuse kirja autor keele vale kasutamise eest.

Venelased on lollid! Nii kõlab postulaadina pea iga eesti kooliõpilase suust. Kohe sündind lollid. Miks? Küsin. Noh, sellepärast, et nad on nii ülbed. Või siis lärmakad. Või joovad palju.
Huvitav. Kas siis eestlased ei ole ülbed, lärmakad, joodikud ja muud säärast?
Lihtsalt kõneleme erinevaid keeli - nii lingvistilises kui ka semiootilises mõttes. Kusjuurest viimast tuleb väga sagedasti ette ka rahvusgrupi siseselt. Mees ja naine saavad teineteise soovidest valest aru, lapsevanem jalaps, punkar ja rullnokk. Kõik nad (me) räägivad. Kuid pole kuulajaid.

sai loetud

Paar päeva tagasi lõpetasin riiulilt võetud, esialgu suvalisena tunduva, raamatu lugemise. Väinö Linna "Tundmatu sõdur" peaks igale IIMS perioodi ja sõjakirjandust armastaval mehepojal (või eevatütrel) südame kiiremini põksuma. Hästi kirjutatud. Tõesti oli. Olin hämmastanud. Ei mingit imalat patriotismi või nõretavat kangelaslikkust. Puhas realism, kus kuul ei vali inimest tema heade või halbade iseloomuomaduste või kõrge/madala eetika järgi. Lihtsalt külm paratamatus. Kuna lugu räägib Jätkusõjast, kus ka eestlastel oma roll, siis soovitan lugeda. Väga soovitan.
Tegelikult sattusin raamatu juurde tänu juhusele. Kuna Pärnu "Endla" teater palus mul kuu aega tagasi kirjutada etenduse "Kangelane" jaoks lühiülevaade soomepoistest, siis uurisin teemat lähemal (põgusalt). Asi ka aktuaalne seetõttu, et Hanna-B vanaisa oli üks soomepoiss.
Tänapäevases maailmas, kus armastatakse valida pooli ka II MS osapoolte suhtes, on tervistav lugeda ja aru saada, et oli ka neid mehi, kes ei tahtnus sõdida ei punlipu ega saksa kulli eest. Mehed, kes valisd nn "kolmanda tee". Need mehed tulles tagasi Eesti pinale hoidsid kinni Punaarmee pealetungi Tartu rindel, mille tulemusena üle 60 000 eestlasel õnnestus püõgeneda Läände. Vaprad mehed olid. Sama vanad kui Eesti Vabariik.
Loen selliseid lugusid, raamatuid ja mõtlen, et kas mina olen nõus surema, millegi või kellegi eest?
See ei ole mugav küsimus. Ma ei olekindel, kas saab olla valmis üldse surema. Mule ei meeldi sellest mõelda, kiuid ometi teen seda tihti. Mõte enese surmast on halvavana mind saatnud juba lapsepõlvest saadik. Kuid see teine teema.
Mis või kes on see Eesti mille eest oleksin valmis surema? Ei tea. Hanna-B, mu sündimata laps kindlasti. Loodan, et sellist valikut pole vaja.

Igatahes väärt lugemine. Kasvõi seetõttu, et paneb aju tööle...

pildid

ORKUTi surm

Paar päeva tagasi jõudis mulle lõpliku ja fundamentaalse laksuga kohale arusaam, et ORKUT, on minu jaoks surnud. Ses mõttes, et on teine muutunud liig-reidilikus. Kõik need pildiread, massiline alaeliste sissetung ja meeletu kogus komjuuneteid, kuhu enam ammu ei viici sissegi vaadata.
Meeldiv oli inimesi ülesse leida ja nendega törts juttu puhuda. Nüüdseks need võlud kadunud. Funktsioonid on alles, kuid see "miski", mis muutis selle koha atraktiivseks (minu jaoks) on läind. Liiga turuplatsiks on see vist muutunud. Või olen mina muutunud??

Usuhüppamatus

Käisin eile õpilastega Otepää seikluspargis ronimas.
Saan aru, et paljude jaoks on see juba läbitud etapp enda tagasihoidlikus elus. Minu jaoks oli esmakordne sündmus. Kuigi mu sõber Marek on seda mulle mitu korda soovitanud ja kaasagi kutsunud, polnud ma sinna veel jõudnud.
Eile see siis juhtus. Lähenesin asjale kui tõeline isane. Hoiakuga mis-see-siis-ära pole. enesel sisimas hirm linnamäe laskumise ees - 350 m pikkune õhusõit ei ole kõrgustkartvale minule kõige meeldivam perspektiiv. Ronisime ja ronisime. Lõbus oli. Kuna olin viimane, siis oli minu õpetajakohuseks ka minu ees liikuvaid õpilasi lohutada ja julgustada - "sa saad sellega hkkama", "sa oled tuubli", "tagasiteed pole", "näe, eelmise asjaga said hakkama, saad sellega ka". Kõik need soovitused kõlasid refräänina minu ees liikuvatele. Kõik kuni takistuseni "Tarsani hüpe". Ülesanne pole keeruline. Kinnitad end rakmetega rippuva köiejupi külge ja hüppad turvavõrku. Kõik on üliturvaline. Allakukkumisvõimalus on pea nullini viidud. Kuid miski minu keeldus seda hüpet sooritamast. Istusin jalgu kõlgutades platvormil, lehvitasin puude otsas turnivatele õpilastele, vaatasin mööda trossi laskuvaid ja trikitavaid õpilasi (minu klassi tüdruk, Keidi, sõitis pea alaspidi!). Kuid hüpata ei julend. Proovisin end igatpidi rahustada, motiveerida jne. Miski ei töödanud. Ja ..... läksin tuldud teed tagasi (rikkusin sellega ka ühte turvanõuet). Ma ei olnud löödud kuivõrd jahmunud. Terve eilse õhtu analüüsisin, mis siis juhtus.
kirikus räägitakse usuhppest ja ususammust. Usaldada end pimesi Jumala kätte. Kui raske see võib siis reaalelus olla, kui on raske (mul) usaldada nähtavat ja käegakatsutavat turvalist süsteemi. Järgmine kord tuleb asi ära teha, kuid painama jääb see mind siiski. Miks ma siis ikkagi ei usaldanud?

SÕJA-MINA

Tänu oma noortele sugulastele jakkasin mängima "War Rock" nimelist mängu.
Tapja-mina on päris tegus vend.
Käin ja olen nagu ma'i tea kes. Hea on niimoodi vastutustundetult kõmmutada.
Virtuaalne tegelikkus ju seda võimaldab - olla vastutustundetu (juhul kui peaks tahtma). Küllalt palju on arutletud ja sõna võetud kommentaarikeskkondade üle. Eriti anaonüümsuse ja variidentiteedi loomise üle.
Kuid kas meis, meestes istubki väike sõjard, kes taasavastab end arvutimängudes või spordis või mujalgi?

Nojah

Õpetajate päeva heietusi

Täna peeti Vabakoolis õpetajate päeva. Nagu paljudes teistestki. Sütevaka koolis seevastu järgmisel reedel.
Vabakooliski oli tore. Õpilased pidasid tunde. Õpetajatele tehti koolitus (plastiliin ja voolimine muusika abil). Pärast süüa ja juua. Kuhjaga. Mõnuga.
Kool on lisaks õppimisele ka mängu koht. Nagu õpilased said mängida õpetajat. Samamoodi mängime meie õpetajad õpetajaid. ma loodan, et keegi meist pole õpetaja. Mina küll pole. Vähemalt ma ei tahaks olla. Ma igapäevaselt teen õpetajat, kuid õpetaja ma pole. (See jutt hakkab targutamisena juba tunduma).
Kui meile tehti koolitust, siis leidsin ,et ei ole kerge hakata mängima. Naistel tuli se jube hästi ja kohe välja. Meesõpetjajatel (olen koolis ainuke) oli seevastu kramplikum olek. ei tahtnud end narriks teha. See lõppes loomulikult enese narrikstegemisega.
Mäng ongi väikese kui ka suure inimese töö.

Juuresoleva joonistuse leidsin enda klassist, kus õpilane varjunimega Lucifer, oli selle teinud. Andekas.

Õiglusest ja eesõigusest jäätisevalgel

Tulime täna õhtul Hanna-B ja tema emaga Pärnu linnast koju. Ämm tegi kingituse. Kinkis meile või õigemini andis võimaluse valida meil jäätiste vahel, mida ta oli ostnud. Ostis ta Premia jäätiseid. Valida sai kas kreembrülee- või sidrunimaitselise vahel. Hanna-B valis ruttu ja kiiresti sidrunimaitselise (!) (Talle maitseb creme bruile nii väga). Mulle valis tema (mitte mina) kreembrüleemaitselise. Küsisin igaksjuhuks üle, kas see on tema õige valik (või midagi sarnast). Oli. Tema maitses oma jäätist ja mina enda oma. Umbes paari minuti pärast toimus imekiire liigutus ja tunnen, et käes toimub liikumine. Ja mida näen - mina hoian käes sidrunimaitselist ja tema kreembrüleemaitselist.
Valikut polnd. Kui rase naine soovib, siis ta ka selle saab. Kohanesin sidruni maitsega. Hapukas ja vesine. Polnud väga meeldiv. Harjusin. Või õigemini hakkasin harjuma. Kuid just siis sai jäätis otsa. Ja korraga surutakse mulle taas kätte kreembrüleejäätis. Maitsen seda - lääge, imal ja magus. Küsisin naiselt, et kas see ongi tema arvates arusaam maailma õiglusest. Et tema võtab, haarab ja vahetab jäätiseid enda suva järgi. "Jah," kostis tema ülemäära reipalt ja lõbusalt (selle häälega, et isegi kui sa väga tahaks vihastuda, siis selle asemel hakkad sa hoopis naerma).
Ämm kostis seepeale, et see on Hanna-B privileeg.
Vast tõesti, mõtlesin.
Hakkasin volkari rooli keerates teemat edasi arendama.
See idee haakub hästi ideega ebaõiglasest Jumalast (sellest kirjutan mõnikord pikemalt). Kuid lühidalt - kuna Jumal "ebaõiglaselt" annab andeks eksimused ka neile, kes seda ei vääri (minu ja teiste arust), siis see andestus annab meile suure eesõiguse. Eesõiguse tunda rõõmu elust, hoolida, andestada jms. Just nagu selles kadunud poja loos vanemal vennal, kellel oli olemas eesõigus kasutada kogu isa vara ja karja, kuid kes püüdis pidevalt välja teenida isa armastust ja lugupidamist. Kuid seda polnud tal vaja teha, sest isa armastas teda niikuinii - sest ta oli isa poeg.
Vägev, et suhteliselt vilets Premia jäätis võib nii vaga mõtteni viia. (Vabandan Premia jäätiste fännide ees, lahja suhtumise eest nende lemmikusse).

Rõõm varvastest

Eile õhtul enne magama minekut, teatas mu lapseootel abikaasa, et ta ei näe enam oma varbaid. Sii kui ta seisab sirgelt dušši all ja vaatab alla, siis suurim silmatorkav objekt on äkitsi tema kõht.
Uurisin ja puurisin seda moodustist mitme nurga alt. Silitasin ja katsusin. Jah - tegu pole rasvumise, gaaside vms. See on lapse kasvamise ja arengu tulemus. Kirjade järgi peaks tal juba olema varbad ja sõrmedki. Lahe.

Minul endal varbad veel paisavad. Küllap sellel mitu põhjust:
a) mu jalanumber on piisavalt suur (45/46), et vaatamata kõhu suurusele nad jäävadki paistma.
b) olen alla võtnud
c) teen sohki ja piilun üle oma kõhu.

Kuid siiski tunnen rõõmu, et ma näen oma varbaid.

"Sina" või "teie"?

Täna oma klassiga arutledes koduste tööde tegemise/mitetegemise ja tunnis kaasatöötamise/mittetöötamise üle, koorus välja taaskordne "kassi-koera" konflikt.

Kooli tuli tööle uus õpetaja. Uut ainet õpetama. Seni õpilased harjunud (õpetajad ka soosinud) pöörduma õpetajate poole "sina"-formaadis. Uuele õpetajale see ei sobinud (täiesti mõistetav ju). Seepeale tegid nad klassiga kokkulepe, mille kohaselt õpilased pöörduvad tema poole "teie"-formaadis. Õpetaja pakkus välja ka omapoolselt, et kui õpilased tahavad, siis võib ta ka neid teietada. Õpilastele mõte sobis. Teoorias kõik hea. Praktikas - ei suutnud õpetaja seda enda poolt pakutud süsteemi teostada, mispeale õpilased julgesid ka märkust teha. Ja tekkiski konflikt.

Ühelt poolt õpilased, kes ei saa aru sellest, et miks neilt nõutakse midagi, kui nõudja/nõudjad ise ei suuda sellega toime tulla.
Olgu see lugu vaid illustratsiooniks.

Pahatihti lasen isegi ennast siduda dogmaatilistena näivatest korraldustest, keeldudest ja käskudest. Just sellistest, mis ei aita elul edasi liikuda, vaid mis pidurdavad loomulikku suhtlust.

Kool on koht, kus me veedame olulise hulga ajast - tavajuhul 12 aastat, kui vaja siis kas rohkem või vähem. Seega ei saa väga mööda vaadata sellest, mis koolis toimub.

Õpilaste ja õpetajate vahel toimuv ei ole vaid kooli küsimus. Pigem sellises mikro-keskkonnas saab kaasa olulist infi kuidas suhelda, hakkama saada ja elust läbi minna.

Koolis õpitakse igal juhul. Midagigi. Kasvõi sedasama, et kes reegli kehtestab võib selle oma suva järgi ümber mängida ja hiljem sinu vastu pöörata. Või ka vastupidi.

Kes siis on minu Õpetaja? Või kes tahab olla õpetaja? Jakoobuse kiri soovitab mitte väga tahta saada õpetajaks. Sest õpetaja vastutab. Nii selle ees, mida ta õpetab kui ka selle eest kuidas ta õpetab.
Me kõik oleme õpetajad. Moel või teisel. Vanemad lastele. Sõbrad sõpradele. Vennad noorematele. Seega pole tähtis kas "sina" või "teie". Tähtis on miski muu.