päevast ja nimedest (põgusalt)

Täna võtsime endil HB-ga kõrvust kinni ja vedasime Annliisi sünnale. Õigemine määrisime endid üsna viisakal jaseltskondlikul moel pähe. Haarasime Tõkked kogu kupatusega kaasa. Tegelt kukkus see kõik kenasti välja. Sõime, lobisesime, kuulasime hip-hopi ja lõpuks vaatasime vana head vene filmi. Sellist nõuka-aegset huumorit "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused".
HB paisub see tähendab, et eelkõige "Timm" teams. Käiakse ja nuiatakse poisi nime. Me ei ütle, sest tegelikkuses pole isegi kindlad. Nimega on selline huvitav värk, et tahame panna tähelepanuväärset nime, millega seonduks miskid väärtused või muud säärast. Samas harjume misahes inimese mistahes nimega ära. Seeg pole mõnes mõttes tähtsustki, mis nime sa kannad. Loeb see isiksus, kes selle nime taha varjund. Kui nimi on Raibet või Ilge, siis võib muidugi saad avarases nooruses seltskondliku psühhotrauma ja isiksusena võid sa hävida või siis ignorandiks muutuda või miskit muud säärast. Piibliaegadel ja hiljemgi veel anti nimesid, millel oli sisu ja mis tähendas midagi. Tuli ka ette kus lapse nimi saadi ilmutuse teel. Sellisel juhul oli nimi midagi enamat kui nimi. See oli isiksus ja olemus.
looduskultuurides kandsid inimesed mitut nime - salajast ja avalikku, lisaks veel nimed mis tulid kaasa teatud elukorraldusega (abielu - meil jäänukina mehe perekonnanime võtmine).
Nimedega saab nalja kuid samas on need ka olulised "Ega nimi meest riku" on eestlastele tuntud vanasõna. Seega saavad ka Ilge ja Raibet hästi hakkama.
Oeh - pikaks venis heietus nimeteemal.