Mulle ei meeldi see sõbrapäeva värk.Sõbrad meeldivad ja on vajalikud. Vajalik eelkõige ise olla sõber, see ütleb minu kohta nii mõndagi. Hindan ääretult kõrgeks sõprusega seotud väärtusi: ustavus, ausus, armastus jne. Kuid sõbrapäev ei meeldi. Üldse sellised imalavõitu tähistamised on võõrad. Ei tahaks olla sõber vaid päevaks. Ikka kogu eluks.
Mul on sõpradega vedanud. Vägaheade sõpradega nimelt. Mul on neid mitu. Esimene parim sõber oli/on Taavi. Taaviga saime sõpradeks samal päeval kui ta tuli minuga samasse lasteaeda ja samasse rühma. Mäletan seda päeva (ähmaselt aga mäletan). Taaviga olen teinud pea kõike - käisime nurga taga suitsu tirimas, suvel ratastega järves ujumas, ühiselt pidutsemas jne. Oleme sõbrad siiamaani. Näeme harva kuid läheme teineteisele korda. Sellist sõpra kogu eluks on au tunda. Kes on sinu Taavi?
5 kommentaari:
Sõbrapäeva mõte ei olegi see, et proovid mängida ühe päeva suurt sõpra. Ühe päevane sõprus pole lihtsalt võimalik ju.
See päev on ju selleks, mil võiks öelda oma sõbrale tema sõpruse eest aitäh...
(A)
Ses suhtes olen jehoovatunnistaja - nende põhimõte keelab sünnipäeva pidamise, kuid kutsutakse ülesse aastaringselt kinke ja üllatusi tegema. Mul sama asi sõpradega. Ütlen sõbrale, et on sõber muul ajal ja pidevalt.
aga sõbrapäev on hea platvorm suhte alustamiseks või tugevdamiseks.
jee, ma armastan sind Risto!
meibi, kuid minu jaoks liig-imal. Mingi iva on siiski küll, koolis läks klassis jutt kuidagi armastamise peale, rääkisin, misa arvan. Poisidki kuulasid suud lahti.
Postita kommentaar