elu kellapommiga

viimased kolm päeva on justkui pommirühmas. Ses mõttes, et tead kus on pomm ja kuidas töötab, kuid tead, et selle ainus deaktiveerimise viis on selle õhkimine, kuid selleks peab aeg "täis saama". Sama on ka meil. Ootame ja ootame. Katrin (HB ema) käib ringi ja ootab moblakõnet. Sõbrad loodavad näha kuidas veed voolavad jne. Kuid me ise, lihtsalt ootame. Sünnitamise ja lapse saamise reaalsus on midagi sellist, milleks ma valmis pole. Väga tahan ja ootan sed last, kuid ma ei oska olla valmis (loomulikult on vidinad nagu vanker, voodi jms olemas).
Mu identiteedil on siis uus lisand - isa. Teoorias olen kõva.
Osa identiteedist on seega pidevas muutuses kuid osa mitte. Identiteet "inimene" ja "mina" on sama. See on saanud kinnituse usust Jumalasse. Mõningate arvates on see inimesele suur õnnetus, kui ta allutab ennast Jumalale (kelleks või milleksiganes teda peetakse). Jumal ei taha inimeselt tema "mina" röövida vaid selle väärikana talle tagastada.
Igas jaatuses on eitus kui ütlen "mees", siis ütlen kohe "mitte naine", kui "inimene", siis "mitte loom", kuid võib ka "mitte jumal". Jah, temanäoline, kuid mitte tema. Oleme vaid pisut kõrgemal muust loodust, kuid sellest pisikest vahest piisab, et tajuda enese "mina" unikaalsust ja kordumatust.