laupäev, aprill 12, 2008

sai arutet


istusime mõned õhtud tagasi Helveri ja Tõnisega ja vaatasime elule pisut teise nurga alt.
Mille pärast oleksime, meie, mehed valmis surema? Kas kodumaa nimel oleksime? 1/3 meist leidis, et parim sõda on eemal toimuv sõda - seega ruttu, esimesel võimalusel Rootsi. 2/3 üsna häälekalt pidas oluliseks vajadusel kasvõi relv käes seista selle maa eest. Naised (Kairi ja HB) ei saand aru, miks nende mehed nii väga sõtta kipuvad. Ei kipu ja ei taha... kuid miski justkui kriibib. elada ju tahaks samas vabas riigis on hää elada. Isegi kui siin toimuv aeg-ajalt ajab kohvivee sealsamuseski keema. Need jamad on meie jamad ja need rõõmud on meie rõõmud. Keegi ei taha sõtta surema minna. Kuid mõtted säärased.
Täna jälle arutlesime, seekord asendas Tõnist Ermo. Mõni mees on valmis kasvõi Moskvasse maju õhkima minema, kui selleks peaks vajadus tekkima. Milleks tsiviile siis segada, protesteerisin, aga kui venelased tulevad, siis nemad jub pööravad torud tsiviilide vastu, kõöas vastulause. Mõõtsime asju Tšetšeenia pilguga, kuid tarkus ei suurenend. HB on ikke ähmis, et miks ma nii väga sinna sõtta ronida tahan. Ei taha, pidin jälle kordama, aga mis siis kui...
Poiss on kohe-kohe sündimas (lähima kuu jooksul kindlasti) HB on ilusaim rase keda näind. Kahjuks pilti saata ei saa, sest Argo koos Sütevaka seltskonnaga on Kreekas ja loomulikult minu fotokas kaasas.
Säärased read ritta reastat

Kommentaare ei ole: