teadpärast toodi ristiusk meite maale mõega ja vere abil. lugedes Henriku Liivimaa kroonikat lugedes paistab silma aotluslik vajadus näidata siinseid rahvaid kui jumalatuid paganaid. Küllap oli Henrikul õigus, kui vaadata asja tema vaatenurgast. Samas puudub meil lugu enda mätta otsast vaadatuna. Olgem ausad - küllap oli 13. sajandi hakuks eestlaste seas kristlasi, kui juba mainitakse eesti päritolu munka Nicolaust. Ei moodustanud nad mingit karjuvat enamust või muud säärast, kuid on üsna selge, e saksa kroonikul oli oluline maha vaikida usklike olemasolu. Alates 19. sajandist Jakobson-Bornöhe taolistest vene võimu austajatest alates ongi meile sõöödetud lugu "mõõgast ja verest", mille tulemusena kristlaseks olemine võrdsustub vaat et eestluse reetmisena. Ometigi on krstlik sõnum universaalne ja rahvusülene.
See mis puudu, on ugri-touch kristlusel. Nii kui on olemas keldikristluse omapärane ja looduskeskne jumala- ja maailmatunnetus, eksisteeris kuskil kindlasti analoogne ugri-kristlik maailmatunnetus. Võib olla Karja kiriku laejoonistused on osa sellisest ehedast ugri-kristlikust ilmavaatest. Iseküsimus on see, mil moel see teoloogias väljendus. Seda peab vast rahvalauludest kaevama. See asi vajab seega selgitamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar