"alles" või "juba"

Olen kolmekümne kolmene - juba, vaatan oma kahekümne viiest naist - alles. Juba ja alles on ajas muutuv. Hakkasin selle peale mõtlema eila õhtul kui sõitsin tagasi Ugalast, "Börs ja böristari" vaatamast. Vaheajal käisn teatri muuseumis ja seal vaatasin vanu kavalehti, pilte - selles perspektiivis oli see kõik justkui "alles", kuid praegune aeg on "juba". Ka vananemisega on säärane lugu - alles ma olin... ja juba ma olen... evivad mõlemad negatiivset infokübet. Aeg on mööduv, tegelikult mitte aeg, kuivõrd Mina olen mööduv ajas, sellel teemal olen ka varem mõlgutand. Pere peab olema, abikaasa ja laps(ed), sest üksindus on kole ja ajas kulgemiseks on meiel kedagi luust ja lihast kõrvale vaja. Mitte vaid sekspartnerit või multifunktsionaalset köögikombaini vaid inimest keda toetada ja kellele toetuda. Siis ei loe kas käes on "juba" või "alles"

homopidu tulekul

eesti muusikud on meeleheitlikult valmistunud iga-aastaseks Euroopa homopeoks. Tuntud ka kui "euronägemine". Kogu see värk on veider. Taas ja taas puhutakse kired lõkkele, minakse püüdma suurt euroauhinda ja siis tullakse nuttes tagasi ja kirutakse balkaniriike, hääletussüsteemi ja kes teab mida.
Arusaamatuks jääb, miks mitu head lugu jälle sellesse rõõmutralli maha maetakse.
Ice cold story on lahe just selles esituses.
leto svet ongi LASSO
kuid, keda kotib? Mina tean - Paadamit!

tänane õhtas

kirkus jutlustasin ühest lemmikteemadest - Jumal räägib inimesega keeles, millest ta on võimeline aru saama. Peale seda meeldiv lõunapoolik naise ja ämma-äiaga Lehes, enne seda kiiresti Decorast läbi. Pärast  lõunat tegime Kaspariga vannituba - olemasolevad plaadid panime seina, kivid põrandale ja koju kotile.
Asustajad võitsin (loomulikult). Homme jälle kooli. See on väsitav, töö värk üldse on väsitav.
Kuid füüsilise töö väsimus on magusam kui koolitöö väsimus. Miks küll?

vannituba sai päevotsa koos Kaspariga tehtud. Nagu ikke selgub, et materjali liiga vähe tellitud (meil jäi lõpust ligi kaks pakki puudu - tuleb juurde tellida). Nomme ei tule hingamispäevast seega suurt midagi välja. Kirikusse jutlustama, naisega lõunat süüa ja siis põrandat vannituppa paigaldama.
Kuid see kehalise töö rammestus on kaunis tunne. Oi, oi kui hea.
Naine ka õitseb kõrval. Valmistas meile ülimaitsva lõunaeine nüüd nurrub mu kõrval voodis. Ilus see elu.
Kaspar kinnitas ka Kaarli versiooni - masseerida jõuad, maga kuniks saad. Tal kahekordne kogemus sellest, mis mul alles ees. Seega, mees teab, mis räägib.

Remonti tehes avastasin, et vahepeal oli uus kodu juba peaaegu nagu valmis, kuid kui asjale uue pilgua lähenesime ja reaalselt miskit liigutama hakkasime, siis tekkis suurem segadus kui varem. Kas korrale eelnebki korratus - chaos? Või on kaos korra eelduseks? Entroopia minu elus on kergesti saavutatav, kuid endal hakkab üsna pea ebamugav, seega sõdin teadlikult selle loodusseaduse vastu niivõrd kui viitsin.

väikesed rõõmud suurest masinast

Sõber ostis eile enesele uue auto. Mercedes-Benz S 500. Pidada hea auto olema. mugav oli küll ja võimas, ilus, puhas ja stiilne. Raha maksis ka. mina peaks ilma söömata-joomata muu elutegevuseta (kuskil tasuta pinna peal vegeteerides), kuid samas töötades ligi paar aastat olema, et summa kokku saaks. Sõber teatas, et ta sai odavalt. odavalt selles mõttes, et võrreldes muude müügihindadega on see suhteliselt odav.

Odav või kallis, igatahes auto missugune.

Mõtlesin rõemsalt enese "musta iluduse" VW Passati peale. Jah, kui tal on selline kena sälg kellega hea südamedaamet linna peale laiama viia, siis mul korralik tööhobune, kellega saab asjad aetud ja naiselgi on mugav sees olla.

Autod on nad mõlemad (MB ja VW). Kuid mugavusaste ja sõidurõõm erinev.

Viimasel ajal on minu sõidurõõmuks saanud jõudmine punktist A punkti B. Sest varianti mittejõuda on mitu, või siis jõuda kohale alakomplekteerituna (puudub hammas või jäse). Mitte et ma elaks paanilises autosõiduhirmus, vaid mõtlema paneb meie liiklusstatistika.

Armastada elu ei tähenda seega mitte sellest kramplikult kinni hoida vaid võimet tunda rõõmu elu poolt pakutavast või ka olemasolevast. Kristuse mõte tõelisest varandusest ja vajaliku "kogumisest" räägi sama keelt: "Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda."

Minu varandus on minu naine, (sündimata) laps, perekond, sõbrad, tuttavad jne. Loomulikult naudin kõiki hüvesid, mida saan enesele lubada. Mingil eluetapil pidasin end päris hedonistiks.

Praegu rõõmus selle üle, et HB sõnul olla poisi liikumine nähtava ainuüksi kõhu visuaalsel jälgimisel - miski mügar või laine jookseb üle kõhu. Lahe. Üleeile öösel lasi tüüp sellist tralli, et käe all tundus olevat väiksemat sorti massažipadi olevat. Ehh, ilus see isaks saamise aeg.

sain kirja

sain kirja jah. Noore sõbra, tuttava ja kunagise õpilase käest. Hedi-Liis nimi.
kiri nii oli soe ja siiras, et hakkas tunduma, et kool polegi nii kehv koht töötamiseks. Tegelt polegi, lihtsalt väsimust esineb selle suhtes. Kuid tühja sellest. Ma sain kirja! See loeb.
Aitäh Sulle Hedi

Tegelt tänud ka sulle Mats ja Heiko aeg-ajalt mu blogi kommenteerimast. Eks mingil moel oleme jaganud sama aega ja ruumi, kõllap see mingis dimensioonis ka miskit maksab.

fotoreportaaž - spordihärg töös

pekki võbistama

täna lähen esmakordselt sajakiloseltplatsile kõhuvolte võbistama. Hirmus saab see olema, et asi oleks kaunim tuleb end ehtida peapaela ja Graigi supersärgiga, kus peal stiliseeritud uessaa lipp.
Kuid teisalt saab antud vaid ihuilu hindavale ilmale löök allapoole vööd.

kinoelamus

Miks küll Pärnus ei ole "Sõprus" - tüüpi kino. Selline, kus mugavates toolides on hea heli ja pildiga vaadata teistsorti filme kui seda on kõikvõimalikud audiovisuaalsed tapatalgud või siis imalakskippuvad armatsemisfilmid?
Käisin eile koos HB, Kata ja Leenuga vaatamas filmi "Minu mustikakakarva ööd" - erakordselt lahe film. Nii oma sisu poolest kuid eriti veenis ja paelus mind kaameratöö. Huvitavad nurgad ja kaadrid. Norah Jones oli lihtne ja kena ning džuud loo oli täitsa OK kohvikupidaja. Kuid filmi tegid kauniks, seal jutustatavad lood. Lihtsad, dramaatilised ja argised. Soovitan. Neile kes vaid kiired killer-tüüpi filmid meeldivad - teie ärge vaadake.

kuusteist aastat Jeesust ja Kristust

17. jaanuaril (täna/eile) täitus mul 16 aastat olla kristlane. Kuidagi ootamatult tuli see mulle meelde seoses kuupäevaga.
Kui veidi ülbitseda, siis võin äelda, et Jeesus minus on kuueteist aastane, paras teismeline juba.
What Would Jesus Do (WWJD) on kristlikus subkultuuris tuntud märk - mida Jeesus teeks selles või tolles olukorras ja siis püüd sarnaselt teha. Kuid mida tegi kuueteistaastane Jeesus. Ausalt - me ei tea. Oletatavasti elas esimese sajandi tavapärase juudi noormehe elu. Töötas enda isa töökojas, käis sabatipäeval Naatsareti sünagoogis. Veetis aega sõpradega, viskas kildu, unistas tüdrukutest,
elas läbi enda "märgasid" unenägusid, kantseldas nooremaid õdesid vendasi jne.
Oli kõike seda nagu üks kuueteistaastane olema pidi.
Kui tänapäeval, siis küllap oleks ta sarnane ka tänapäeval.
Kuusteist aastat olla kristlane on juba aukartustäratav periood, vähemalt minu jaoks. Mäletan kui koguduses hakkasin käima, siis vaatasime imetlusega tüüpide poole, kes olid juba aasta olnud kristlased "nii kaua," arutasime siis. Nüüd olen ise üks kristus-peer ning koguduses käivad noored mõõdavad minu kristlaseks olemise perioodi jääaja ja universumi vanusega.
Teekond on olnud huvitav, vastuoluline kuid ei tahaks ühestki päevast ilma jääda, mis sellel on olnud. kuid vaatamata kõigile seletatavale ja seletamatutele kogmustele, saan aru, et olen siiski vaid Teekonna alguses. Usk kasvab päevast päeva, õppetunnid muutuvad keerulisemaks ja veendumus selgineb. Rooma kirjas olev sõna on hoidnud mind sellel teel päris pikalt. Ja sellele on hea toetuda ehk siis seda usaldada.
Teekond alles kestab

korraldan

seekord siis taaskordset PROOVIKA üritust, kolmas kord juba. Väga põnev. Iga aasta uued näod ja tegijad, mõned suudavad ka üle aasta vastu pidada. See on nende noortebändide juures huvitav. Ilgelt tahetakse bändi teha kuid miskipärast ei taheta seda teha pikemalt kui aasta.
Ise bändimees oldud juba kokku pea 15 aastat kuid ei suuda kuidagi lõpetada. Selles rokkmuusikas on ikke miski imelik vägi sees. Ka see on huvitav.

Hamburgeri hoiatus

Tegime täna Karliga possmeeste eineks hamburgerit. Mõte oli hea isegi koostisained tundusid head. Tegime, kõhud tühjad, hüva rooga. Nüüd on tunnike möödas ja kõhus keerab mis kole. Poe piff on poe piff ja minu magu seda küll ei võta.
See burks on nii tavaline asi, et ei hakka mingit üldfilosoofilist mõtteuba väljaimema. Nii lihtne see ongi - teed, sööd ja siis valutad kõhtu.

Aja peremees

Aeg on selline libe vend. Libiseb ja vonkleb kuniks kadund ta ongi. Ja siis küsid, et kes on su aja peremees. Või kas seda saab üldse küsida sellisel moel? Me ei saa ju aega karjatada ja enese suva järgi liigutada. Kui ulmevaldkond kõrvale jätta, siis oleme suht mannetus olukorras ajaga. Aeg on antud laenuks. Kõige rohkem mõõdan aega elus tehtu kaudu. Kui see või too on tehtud - on aega kasutatud, kui tegemata, siis - raisatud.
Seega olen mina see libe ja vonklev "keegi" ajas. Püüan moel või teisel antud ajaga mulle usaldatud asjad ära teha. Kuid ei tea ju kui mitu ajaühikut on mulle antud. Seega elan elu nagu elaks ma igavesti. Ma tõepoolest usun, et see nii on. Iseenese surm on minu jaoks ratsionaalselt võimatu. Ma saan aru kui keegi "teine" sureb, kuid "minu" surma - see on võimatu.
Sellisel moel olen maailmast ja ajast alati aru saanud. Ratsionaalselt pole see õige, kuid tunnetuslikult pole sellel väga vigagi.
Aega pole kunagi küll, aega on ikka puudu. Kuid aega on samas piisavalt. Aja peale ei saa võtta laenu.
Olen Aja Peremehe oma....

Risto Tamme aastahoroskoop - üldennustus.

Vaadates tähistaevasplaneetide liikumist, kuuseise ja päikeselaike, olen saanud teada universumi kõige imepärasemaid saldusi ja vastuseid küsimustele. Loomulikult huvitab meid kõiki, mida siis toob kaasa see uus Roti aasta. Vaatame siis lähedalt.
Suure Vankri ja Põhjanaela suhe viitab sellele, et tuleval aastal läheb eestis nii mehi kui naisi paari, saadakse lapsi ning registreeritakse surmajuhtumeid, kusjuures tuleb ette ka tööõnnetusi. Vähemalt korra sooritatakse riigieksamid ning on kevadel on oodata suuremat koolide lõpetamist.
Riigijuhtide seas esineb alkoholi tarvitamist, valetamist ja siirast omakasu.
Ühesõnaga, tulemas on erakordne aasta. Pane end valmis!

vgbBfZQDzE

puhkuse viimased päevad

õetajaameti tõeline rõõm - vaheajarõõm- hakkabki otsa saama. Ma ei tea kuidas teistel mu kolleegidel, kuid ma suudan nendeks õndateks kaheks nädalaks peaaegu enda õpetajaameti unustada. Olen alati imetlenud mingismõttes neid õpetajaid, kes elavad ja surevad koolile. Kes nui neljaks parandavad sajad kontrolttöd õigeks ajaks ära, kes oskavad ja suudavad saja detailiga tegeleda. Mina küll ei suuda. Või siis ei viitsi. Sams millelegi peab ju elama ja surema.
Kui sain teada isadusest, siis miski asi loksus paika küll. Laps on küll see keegi, kelle nimel tasub elada ja olla.
Kas saabki mingi töö olla selline, mille alla ma end täiesti matan? Tundub, et saab ja ongi. Tunnen mitut pastorit, kes on pastorid täiega. Mitte mehed, kes peavad oma ametit vaid kes ongi Pastorid - karjased. Nad tunnevad vastutust inimeste ja nende käekäigu eest. Eks sääraseid näited võib ju siit ja sealt võtta.
Keegi on öelnud, et me ei kahetse elus tehtut vaid seda mis tegemata jäänud.
Ei julge seda loetelu reastama hakatagi, mis kõik tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et aega, raha või muud säärast pole olnud. Lihtsalt  pole näiteks tahtnud riskida vms.
Seega peab sellest aastast saama mu usuaasta. Usaldada Jumalat ka neis eluvaldkondades, kuhu ei tahakski enese nina toppida. Eks näis. tekkis hiljuti sõprade Helveri ja Kairiga idee, et peaks minema mingiks aastaks ajaks Aafrikasse, kas Ugandasse või Tansaaniasse. Eks näis, kuda asjad selles suunas saab liikuma.
Igatahes - kolm, neli - LASSO!