õetajaameti tõeline rõõm - vaheajarõõm- hakkabki otsa saama. Ma ei tea kuidas teistel mu kolleegidel, kuid ma suudan nendeks õndateks kaheks nädalaks peaaegu enda õpetajaameti unustada. Olen alati imetlenud mingismõttes neid õpetajaid, kes elavad ja surevad koolile. Kes nui neljaks parandavad sajad kontrolttöd õigeks ajaks ära, kes oskavad ja suudavad saja detailiga tegeleda. Mina küll ei suuda. Või siis ei viitsi. Sams millelegi peab ju elama ja surema.
Kui sain teada isadusest, siis miski asi loksus paika küll. Laps on küll see keegi, kelle nimel tasub elada ja olla.
Kas saabki mingi töö olla selline, mille alla ma end täiesti matan? Tundub, et saab ja ongi. Tunnen mitut pastorit, kes on pastorid täiega. Mitte mehed, kes peavad oma ametit vaid kes ongi Pastorid - karjased. Nad tunnevad vastutust inimeste ja nende käekäigu eest. Eks sääraseid näited võib ju siit ja sealt võtta.
Keegi on öelnud, et me ei kahetse elus tehtut vaid seda mis tegemata jäänud.
Ei julge seda loetelu reastama hakatagi, mis kõik tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et aega, raha või muud säärast pole olnud. Lihtsalt pole näiteks tahtnud riskida vms.
Seega peab sellest aastast saama mu usuaasta. Usaldada Jumalat ka neis eluvaldkondades, kuhu ei tahakski enese nina toppida. Eks näis. tekkis hiljuti sõprade Helveri ja Kairiga idee, et peaks minema mingiks aastaks ajaks Aafrikasse, kas Ugandasse või Tansaaniasse. Eks näis, kuda asjad selles suunas saab liikuma.
Igatahes - kolm, neli - LASSO!
Kui sain teada isadusest, siis miski asi loksus paika küll. Laps on küll see keegi, kelle nimel tasub elada ja olla.
Kas saabki mingi töö olla selline, mille alla ma end täiesti matan? Tundub, et saab ja ongi. Tunnen mitut pastorit, kes on pastorid täiega. Mitte mehed, kes peavad oma ametit vaid kes ongi Pastorid - karjased. Nad tunnevad vastutust inimeste ja nende käekäigu eest. Eks sääraseid näited võib ju siit ja sealt võtta.
Keegi on öelnud, et me ei kahetse elus tehtut vaid seda mis tegemata jäänud.
Ei julge seda loetelu reastama hakatagi, mis kõik tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et aega, raha või muud säärast pole olnud. Lihtsalt pole näiteks tahtnud riskida vms.
Seega peab sellest aastast saama mu usuaasta. Usaldada Jumalat ka neis eluvaldkondades, kuhu ei tahakski enese nina toppida. Eks näis. tekkis hiljuti sõprade Helveri ja Kairiga idee, et peaks minema mingiks aastaks ajaks Aafrikasse, kas Ugandasse või Tansaaniasse. Eks näis, kuda asjad selles suunas saab liikuma.
Igatahes - kolm, neli - LASSO!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar