"Kristus on ülestõusnud!" säärane rõõmustav ja juubeldav tervitus on täna keskööst kõlanud kristlaste suust. Nii me tervitame sõpru, tuttavaid, sugulasi, kogudusekaaslasi ja uut päeva. Kristuse ülestõusmine pole pelgalt "imejutuke" kirikutraditsioonis vaid usklike igapäevase ja igavese usuelu nurgakivi ja vundament, lootus igavesele elule ja veendumus, et surm pole lõpp vaid surmast läheb tee edasi. Nagu Peeter Paani loos - "surm on seiklus". Just Kristuse ülestõusmine juudinädala esimesel päeval muutis selle kristlaste pühaks päevaks - pühapäevaks (vene k. воскресение). Seega tähistavad kristlased igal pühapäeval Kristuse surnuist tõusmist. Loomulikult on see seotud Suure Nädala muude sündmustege - Kristuse kannatus ja surm. Üks ei ole lahus teisest. Nii ka kristlikus teoloogias on olemas sügavalt olemuslikult sees õpetus patukahetsusest ja ülistusesest. Kristus suri meie pattude eest ja tõusis surnuist ülesse.Lugu, mida kord kuulsin mingist vene pastorist on järgnev: mingis Venemaa linnas umbes kümme-viisteist aastat tagasi hakkas noor pastor tegutsema ja väga avalikult evangeeliumi kuulutama (st. rääkima Jumalast, võimalusest saada andestust ja uue alguse enese elule). Tema tegevus oli "liigagi" viljakas, sest juhtumisi otsustasid meelt parandada ka rida kantpäid, kes väljapressimiste ja tapmiste asemel hakkasid aitama teisi inimesi ja kirikus käima. see ei meeldinud kohalikele bossidele. Võsid, siis maffiamehed selle pastori ja viisid linna taha prügimäele. Seal tehti "selgitustööd", mille peamine sõnum oli, et kas kaod siit linnast või muidu. "mis see muidu on?" tundis pastor huvi. "Muidu," selgitasid maffiosnikud "me tapame su ära". Seepeale hakkas pastor naerma ja sõnas: "Kas te ähvardate mind taevaga?"
Me ei igatse surma, isiklikult ei saa ma surmast aru, kuid lõpp pole veel lõpp vaid algus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar