See telesesinemine on veider asi. Ennast telepurgis näha on veider ja imelik veel veidram on see kui kõiksorti inimesed teatavad, et nad nägid mind seal. Sest tegelikult ei tähenda see midagi. Selles mõttes, et kui sa oled stuudios koos saatejuhi, saatekülaliste ja kaamerameeste ja muudega, siis ei taju mingil moel televaatajate olemasolu. Seega, see kas ja kes sind nägi ei oma väga mingit tähtsust. On vaid kogemus telestuudios olemisest ja vestlusest. See, mis välja paistab, on illusioon.
Elu läheb edasi. Täna õhtul teevad noored Kontserdimaja kammersaalis The Place üritust, teemaks "Tagajärjed", mina räägin. Lihtsam on Tartus rääkida, veidike veidram. Muusikat teeb Kehras tydrukutebänd Miip. Selle bändi bassi"mees" Hanna Parmaniga on mul erisuhe. Nimelt seminaris õppides käisin suht lähedalt läbi Alland ja Airiin Parmaniga. Sellel ajal olid nad Rakke koguduses. Hanna oli titt alles. Esimesel kohtumisel Hannaga üritasin teda lõbustada ja naerma ajada. Seepeale pistis plika röökima. Nüüd kokkusaades röögib ta tunduvalt vähem - olen ilusamks muutunud.
5 kommentaari:
Sind on märgatud!
:)
Mis saatest jutt käib siis? Vabanda mu ignorantsust...
Saade "Meie". Käisin Aunastega alternatiivharidusest rääkimas
Kas ongi nii, et ainus asi, mis sind koolis hoiab, on su enda klass? Ja kui nad lõpetavad, siis sul tšau pakaa?
see on täiesti võimalik stsenaarium
Postita kommentaar