6 palve X

2002. aastal linastus Venemaa film “Kukulind” – Kукушка. Selle filmi lugu on esmapilgul lihtne: 1944. aasta sügisel satuvad erinevatel asjaoludel kuid sarnastel põhjustel saami naise Anni juurde punaarmeelane Ivan ja  SS mundrit kandev soome tudeng Veikko. Lihtsad inimesed, kes keerukal ajal leiavad end keset tundrat ootamatus armukolmnurgas. Kogu sündmustiku keerukus seisneb keeles. Nimelt räägivad kõik vaid oma keelt, mis tähendab, et arusaamatust ja möödarääkimist on küllaga, Just see teebki selle filmi vaadatavaks.

Kui “Kukulinnu” tegelased leiavad end olukorras, kus peavad hakkamasaamise nimel, ületama kõnekeele takistusi, siis oma igapäeva elus leiame olukorras, kus jagame küll sama keeleruumi, ent möödarääkimise ja haigetsaamise ning – tegemise võimalused on vähemalt sama suured kui eelpool nimetatud filmis.

Usulises mõttes küsime, et kui Jumal on olemas, siis kuidas ma võin temaga suhelda ja aru saada, et ta on mind kuulnud.

Apostlite tegude raamatu teises peatükis leiame jahmunud inimhulga, kes kuuleb, kuidas harimatud juudi mehed räägivad Jumala suurtest tegudes nende erinevates keeltes ja keelemurrakutes. Mõned teoloogid väidavad, et meile tuntud nelipühisündmus oli keeltes rääkimise ime, mõned, et tegu oli kuulmisimega. Kuid on ka neid, kes rõhutavad, et tegu oli eelkõige arusaamisimega. Jumal räägib inimesega keeles, millest tema aru saab.! Seetõttu ei pea me elama eksituses ja arvame, et Jumal kõneleb vaid paatosliku kirikuõpetaja häälega või üliintensiivse teleevangelisti moel. Jumal tahab kõnetada ja kõnetabki meid sel viisil, millest me aru saame. Punkar, kooliõpetaja, akadeemik, sõdur ja maamees saavad kõnetatud keeles ja viisil, millest nad aru saavad Minu tänased kohtumised, olukorrad ja jutuajamised võivad olla osa Jumala kõnest mulle. 

Keegi jutlustaja tõi järgmise selgituse Jumala kõnest: kui me palume rohkem armastust, siis Jumal ei kalla meisse suuremat tunnet armastamiseks, vaid toob meie teele, meie ellu inimese, kelle suhtes on vajalik armastust ülesse näidata. Tihtipeale sellise inimese, keda me üldiselt peame mitte-armastusväärseks.

5. palve

Eks ole nii, et armastame ja peaaegu, et jumaladame inimesi, kes väidavat end teadvat tulevikku. Enamasti seetõttu, et soovime teada millised peaks olema meie õiged otsused ja sammud, mis viivad meid õnneliku, eduka või siis täiusliku elu suunas. Sellest igatsusest annavad ju tunnistust raamatupoodides olev eneseabiõpikute suur hulk ning meie valmidus maksma peaaegu, mistahes piletihinda, et kuulata elujuhiseid inimeselt, kes on saavutanud selle, mida me peame õnneks või siis õnnelikuks eluks. Laskumata siinjuures õnneliku elu analüüsi ja mõõdikuisse, võtan vaatluse alla eelkõige meie suhte aja ja saavutustega.

Esimese Moosese raamatu viimased 13 peatükki on keskendunud ühe perekonna loo erakordselt dramaatilisele peatükile. Lugu on lühidalt järgmine: ühel lugupeetud mehel on 12 poega, kellest üks, Joosep nimi, oli küll isa lemmiklaps, kuid sedavõrd enam vihatud vendade poolt. Kuna Joosep näeb ettekuulutavaid unenägusid, kus tema vennad ja vanemad teda kummardavad ja teenivad, siis vanemate vendade viha noorema suhtes kasvab piirini, kus nad tahavad Joosepi mõrvata. Mõrva ei toimu, Joosep müüakse orjaks Egiptusesse. Seal satub ta alusetu vägistamissüüdistusega vangistusse ja sealt, tänu oma võimele unenägusid seletada, vaarao õukonda.

Kuigi tegu on ühe mehe edulooga – heebrea rändkarjakasvataja pojast maailmariigi peaministriks, siis perekondlikus mõttes elas ta läbi täieliku katastroofi – viha, plaanitud mõrv ja orjaksmüümine pereliikmete poolt.

Neile, kel meeldib kalkuleerida hüvet või mõõta head elu – arvutage välja, kas see saavutatud edu ja makstud hind on siin mingiski inimlikus proportsioonis?

Samas rulluvad analoogsed elutragöödiad lahti ka tänapäeval. Paraku räägime 21. sajandi algusel ikka veel orjapidamisest ja sellest kui kasvavast ja levivast nähtusest. Ei ole võõrad ka õdede-vendade vaheline viha näiteks pärimisküsimustes.

Kas ja millist tähtsust minu elu sündmused omavad laiemas, inimekseksolemise mõttes? Kuivõrd minu elu ja lugu läheb korda inimesele, kes elab minuga samas majas, kellest mind lahutab parimal juhul paarikümne sentimeetri paksune  tellissein, kuid kes ei tea mu nimegi?

Joosepi dramaatiline elu sai kokkuvõetud tõdemuses oma vendadele: “Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1 Ms 50:20).

Eks omandab meie elu hoopis teistsuguse mõõtme, kui julgeksime uskuda, et see, mis juhtub minuga, juhtub teiste pärast. Joosepi lugu on küll kopeerimatu edulugu, kuid see on lugu rahva püsimajäämisest ja kestvuseks. Selleks võib olla ka minu lugu.

palvus 4

Üks minu lapsepõlve mõttemängudest oli seotud sellega, et mida ma teeksin kui oleksin jäänud maailma koos väheste inimestega. Tavaliselt algas see mõttelend kõikvõimalike kättesaamatute tegevuste tegemises – meeletu kihutamine maailma kõige suurema ja vägevama autoga – ehk siis KAMAZ veoautoga (mis tollel ajal oli poisslaste arvates tippauto), sukeldumine kommimerre ja lõpmatul hulgal vaba raha omamine. Lõppesid need mõttemängud nukruse ja kurbusega – sest kohale jõudis tõdemus, et paljude naudingud on nauditavad seetõttu, et seda saab teha kellegagi koos või siis kellegi silme all (seljuhul oli eesmärgiks vaatajate kadedaks tegemine). Kuid kõige suurem kurbus saabus siis kui sain aru, et sellises maailmas ma olekski üksinda (või siis peaaegu üksinda).

Evangelist Johannese vahendusel kuuleme Jeesust kasutamas võrdpilti nisuseemnest ja viljakandmisest:  “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. “ (Jh 12:24)

Kuigi viljapõllust mööda sõites, haarame tervikut ehk siis põldu, saame aru, et seda põldu poleks kui poleks üksikuid vijaseemneid, mis idanema läinud ja millest sirgunud kõrs koos pea ja seemnetega.

Igasse viljaterasse on ponetsiaalselt peidetud viljapõld, igas tõru on potentsiaalne tammik ja iga inimene kätkeb endas potentsiaali kogu muu maailma jaoks!

Me kohkume ära hea tegemise ees, kui same aru, et abivajajaid on liiga palju. Kuid maailma paremaks muutmine ei käi ainult rahvuste või inimgruppide kaupa vaid ka  ja eelkõige üksikute inimeste kaupa.

Selleks, et toetada mõnda heategevuslikku fondi, on mul vaja head  tahet, pisut raha ja ligipääsu internetile või korjanduskarbile, selleks et muuta üksiku inimese elu, on mul vaja mehisust ja julgust.

Kuid kui nisuiva ei sure, siis põldu ei saa.

palvus 3

Ühes ööülikooli loengus tõi Marek Strandberg väga huvitava näite ajuuuringust, kui tomograafi all olev inimene pidi lahendama ülesannet, mis võimaldas rahalist võitu, üks ajupiirkond aktiveerus, kuid samal ajal olid pärsitud muud ajupiirkonnad ja eelkõige need mis vastutasid loogilise mõtlemise eest. See tunne on meile ju tuttav. Kui oleme uut lotopiletit ostmas, siis teeme seda, enamasti mitte altruistlikest kaalutlusest toetada Eesti kultuuri ja sporti vaid selgest soovist teha elu soodsaim tehing – vahetada kümmekond vaba krooni mõne miljoni krooni vastu.

Me teame üsna täpselt seda mida me vajame ja teame ka täpselt, miks meil seda pole, kas siis aja, raha või millegi muu puudumisel. Me elame ajal kus meie eest mõeldes öeldakse, milline võiks ja peaks meie originaalne ja kordumatu elu välja nägema ning seejärel pakitakse see mugavasti paarikümneaastasesse miljonivõlga ja läikivasse liisingautosse.

On tore elada uues kodus ja hea on sõita korras ja puhta autoga. Kuid elu mõtte seisukohalt tundub see siiski kuidagi mannetu. Ka miljon tundub mannetu.

Elu mõtte seisukohalt on olulisem küsida: “Mille nimel ma olen nõus surema?” Liisingauto, miljonivõlg ja kohustuslik Kanaarireis seda vast ei ole.

Koolis olen oma õpilastelt seda vahetevahel küsinud. Seda suremise asja. Vastatakse erinevalt, kes vastab, et ema, kes perekond, keegi pakub ka isamaad või siis sõpra. Kõiki neid vastuseid ühendaavaks nimetajaks on armastus. Surra juletaks selle ees, keda (või mida) armastatakse. Või ka selle eest, mida peetakse tõeks.

Paulus kirjutab oma kirjas Rooma kogudusele 5:8 “Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime”

Elu mõtte ja elamise sisu kohta küsides, peame vastama kõsimusele, keda või mida me armastame selle sõna suuremas ja sügavamas tähenduses.

palvus 2

5. saj. eKr tegutsenud sofist Protagoras on öelnud: "Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ehk siis – inimene on kõikide asjade mõõt. Esimesena sõnastab ta meile nii tuttava ja armsaks saanud relativistliku eetika põhiseisukoha: hea on see, mis on mulle hea ja keegi teine ei saa öelda, et see minu hea oleks hea või halb, sest keegi ei saa tajuda maailma nii nagu mina seda teen.

Kui inimene ja see tähendab, et iga inimene on kõikide asjade mõõt ja me seda  ka tõepoolest usume ja tahame, siis saavutame maailma korralduse, kus omavaheline hakkamasaamine ja toimimine on pea võimatu. Sellises maailmas 1+1 ei ole enam 2 vaid võib olla 4, sinine või tuumapomm. Ühesõnaga, miski asi võib olla mida iganes ja seetõttu ei midagi. Kui iga inimene on kordumatu ja unikaalne mõõdupuu, siis peame küsima, et millest tulenevalt me teame, et see mõõdupuu suudab üldse mõõta ja kas tegu on üldse mõõdupuga? Las filosoofid ja eetikateadlased vastavad nendele kõsimustele.

Inimene saab olla ka mõõdupuu kuid mitte lõplik ja universaalne – seega vajab inimkond lõpliku ja üldkehtivat “mõõdupuud”, mille najal vajaduse korral inimlike mõõdupuid korrastada kui vaja. Just nimelt inimkond tervikuna ja mitte iga inimgrupp eraldi. Sest meid seob meie üldinimlik saatus – me sünnime, me elame ja me sureme. Seega vajame me ühtset alust, et liikuda ja orienteeruda.

Jeesus on öelnud: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)

Kogu kulgemine mida pakutakse idafilosoofiates ja tõeotsingud, mille on valinud õhtumaa ning mis-iganes elufiosoofiad saavad oma tõelise tähenduse ja sügavuse alles Kristuses. Sest ainult tema kaudu on toimunud lõplik lepitus inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse kaudu saab meie mõõdik korrigeeritud tõeselt.

Hommikupalvus nr.1

Kuna käisin Vikerraadios rahvale palvetamas ja mõtisklemas, siis otsustasin need blogaariasse üllitada. Üks neist siis siin.

Demokraatlikus riigis on poliitikute elu tsükliliselt kindlaks määratud. Selles on ennustatavad kõrg- ja madalseisud. Ei pea olema tähetark, ütlemaks, et millal on poliitinimeste tunded tipp-punktis. See on siis kui toimuvad valimised. Ei tahagi süveneda siinkohal poliitikasse ja lubadustesse. Piisab sellest, et teame ja saame aru, et mistahes liikumine püüab savutada olukorda, mida võiks nimetada “Taevas-maa-peal” või siis “Maapealne paradiis”. Meie endi ajalugu on näide neist püüdlustest ja nende luhtumistest.

Kuigi need võrdlused pärinevad Piiblist, jääb nende sisu meile siiski võõraks. Mis siis on see “Maapealne paradiis” või “Jumalariik”? Kas on tegu ideaalse kliimavöötmega, kus inimesed on oma ideaalses bioloogilises vanuses ja kus lõvil on tekkinud neljakojaline mäletseja magu, kuna sööb koos tallega rohtu? Või on tegu kuldse linnaga – ideaalse üiskonnaga, utoopiaga, kus inimkond väga selgelt funktsioneerima pandud, viisil, kus nad ise on õnnelikumad oma funktsiooni üle? Või on see midagi enamat?

Jeesus ütles: “kes iganes teie tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane” (Mk 10:43-44)

Maapealne jumalariik on juba siin – see on meis olev hoolivus ja armastus, mis ületab meie ootused ja eelarvamused. Jumalariik ei vaja sobivat poliitilist olukorda või piisavalt laekuvaid makse. Jumalariik meie sees saab väljenduda läbi meie tahte ja teo – panna teine inimene enesest ettepoole ja olla valmis kannatama selle eest, mida armastan.