Aeg on selline libe vend. Libiseb ja vonkleb kuniks kadund ta ongi. Ja siis küsid, et kes on su aja peremees. Või kas seda saab üldse küsida sellisel moel? Me ei saa ju aega karjatada ja enese suva järgi liigutada. Kui ulmevaldkond kõrvale jätta, siis oleme suht mannetus olukorras ajaga. Aeg on antud laenuks. Kõige rohkem mõõdan aega elus tehtu kaudu. Kui see või too on tehtud - on aega kasutatud, kui tegemata, siis - raisatud.
Seega olen mina see libe ja vonklev "keegi" ajas. Püüan moel või teisel antud ajaga mulle usaldatud asjad ära teha. Kuid ei tea ju kui mitu ajaühikut on mulle antud. Seega elan elu nagu elaks ma igavesti. Ma tõepoolest usun, et see nii on. Iseenese surm on minu jaoks ratsionaalselt võimatu. Ma saan aru kui keegi "teine" sureb, kuid "minu" surma - see on võimatu.
Sellisel moel olen maailmast ja ajast alati aru saanud. Ratsionaalselt pole see õige, kuid tunnetuslikult pole sellel väga vigagi.
Aega pole kunagi küll, aega on ikka puudu. Kuid aega on samas piisavalt. Aja peale ei saa võtta laenu.
Olen Aja Peremehe oma....
3 kommentaari:
Tõesti - iseenese surma inimese jaoks ei ole, vähemalt mitte aktuaalselt, parimal juhul potentsiaalselt kuid sedagi poolikult, sest ei saa adekvaatselt ette kujutada seda, mida pole võimalik kogeda.
Miks ei ole võimalik oma surma kogeda? Sest kui on sinu surm, siis pole enam kedagi, kes seda kogeks.
Ma nüüd ei ole kursis milline on sinu isiklik või kristlaste üldiselt arusaam järelelust, eksistentsist teistpoolsuses, kas seal olles olete teadlik siinpoolsusest, aga mulle, inimesele, kes sellisesse nähtusesse ei usu, on surm nii lõplik, et subjekt seda lõplikust kunagi ei koge.
surma teema teeb kõhu alt õõnsaks. paratamatu ja ainuke kindel asi, mis igale ühele osaks saab.
......
tsau Risto. saad sa Evaga ühendust võtta. ta peaks olema sul vastamata kõnede all. parimat!
Postita kommentaar