toleraatorid ja tolerastid

Et siis homoseksuaalsus on saanud meite tolereerimise mõõdupuuks. Üheltpoolt tore, kuna olen ühe ennustusega täppi pannud, kui tegin oma diplomitööd teemal "Homoseksuaalsus kaasaegses kristlikus kultuuris". Ennustuse mõte oli toona (1997 a), et homo-teema muutub ühiskonnas teravamaks ja kirik peab järjest selgemalt ennast sellel tandril sõnastama.

Teisalt, on me ümber liigpalju sisulisemaid ja olulisemaid probleeme kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte. Võtame kasvõi vaesuse, inimkaubanduse, keskkond, suitsidaalsus, alkoholism, iive jms. Seega peaks neile teemadele primaarselt keskenduma. Mõtlen ka kirikut kuid ka toleraste.

Tolerantsus ise on hirmus haigus. Ei soovita kellelegi. Sest mis see tolerantsus muud on kui maakeeli öelduna taluvus. Hirmus on see maailm, kus inimesed taluvad üksteist ja see ongi oodatud maksimum. Hirmus seegi kui taluvus tuleb seadustada ja mittetalumist tuleb karistama hakata. Mu talumisvõime on päris suur, kuid kõigil pole. Mis neist saab - parim viis on teha koonduslaagrid, kus neid ümber kasvatama hakata või mõni muu säärane "geniaalne" parandusmeetod kasutusele võtta.

Igasuguste ühiskondlike lepitusprotsesside leksikast tuleks t-sõna üldse eemldada. Sest see on segadust ja võõristust tekitav.  Kui hakata rääkima natsile, et ta peab olema tolerantne juutide või mustade suhtes ning et homoseksualist peab tolereerima kristlase arvamust homoseksuaalsuse patususe kohta, siis seda oodatut (ehk siis tolerantsust) me ei saa.

See mida me tegelikult peaksime edastama ja eelkõige Kirik peaks edastama, on hoolivus. Ma peaks hoolima igast kaasinimesest. See on esmane. Kuid hoolimine ei tähenda nõusolekut kõiges, mida kaasinimene teeb või on.

Hoolimine on midagi palju enamat. Hoolimine, mis on kantud armastusest, paneb kaasinimese minust ettepoole. Kusjuures tema sugu, sättumus, nahavärv jms pole enam oluline. Kui olukord seda nõuab võib inimene ka oma elu ohverdada kaasinimese eest. Sellist hoolivust me vajame.

Kuid seadustatud ja karistatavat tolerastiat, või selle puudumist, mitte.

Tulles tagasi tekstiosa alguse juurde. Millega siis peaksime tegelikult mõõtma ühiskonna toimimist ja normaalsust? Sest on selge, et me vajame seda. Pisut kukalt sügades ja mõteldes, saame ju aru, et relativistlik elukäsitlus toob rõemu kah, kuid pikemas perspektiivis vajame kindlaid sadamaid ja sihtpunkte. Eriti kui see puudutab minu lapsi, lähedasi jne.

"Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile..." (Ješua ben Jussuf)

Steinfeld, Raud ja Jeesus

Kui olete lugenud M.Raua "Musta pori näkku" (muidugi olete), siis teate seda peatükki, kus Raud kirjeldab miskit järjekordset kontserti, kus viibib ka tuntud muusik, kes kannab Stetsonit (ehk siis Steinfeld). Lugu päädib ööga miskis kohas, kus noor Raud kuuleb, et seina taga Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on miski poisikesega. Kuna Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on usklik, siis ka Raud palub, et Jeesus sellele asjale lõpu teeks. Raud on laua pisarates.Kuid Jeesus ei tule ja ei tee sellele lõppu.

Raud on vihane. Miks siis Jeesus ei sekkunud?

Selline lugu jääb painama. Siiski peab ütlema, et Jeesus sekkuski. Ehk siis enesele tahatmatult oli Raud ise Jumala "tööriist" sellel hetkel. Kuid ainult arg, hirmunud ja vihane tööriist. Nagu kirves, mis on metsas, kuid mis ei lase end kasutada, kuid ometi on tige, et miks puid ei raiuta. Mõnikord arvatakse, et meie, kristlased, oleme mõnevõrra nupust nikastanud, kuna usume, et Jumal meie eluolukorrad lahendab. Muidugi ma usun seda, kuid ma usun ka seda, et Jumal tegutsebki inimeste kaudu.Olla jumalik "tööriist", on iga inimese osa. See väljendub ka meie üldistes väärtushinnagutes. Ja alati nõuab sekkumine julgust ja usku, ehk siis usujulgust.

viimatised mõlgutised

Usuinimestega kokkupuutes olles, leian end vestlustes, mis jõuavad otsapidi koguduse juurde. Enamasti on paljudel mu vestluspartneritel suur soov muuta kogudust, selle kultuuri ja eelkõige mingeid kindlaid inimesi selles.
Ma arvan, et mingismõttes on kristlik kogudus väljakutse ees. Vähemalt siin, Eestis, on kogudusel - s.t inimestel selles, tähtis küsida: mis on meie/minu olulisem eesmärk?
Enamasti toimub ju mandumine, stagantsioon kas siis eesmärgi puudumise; eesmärgi kättesaamatuse; olulise vaenlase kadumise või siis ressursside puudumise tõttu.

Koguduse eemärk ei saa enam olla pühapäevane jumalateenistus, lahedada noortekad, megad linnaüritused, ülevad ülistusteenistused jms. Koguduslik mõtlemine vajab restarti. See tähendab, et mina vajan restarti. Senikaua, kui kogudus serveerib end pelgalt läbi ürituste, teenistuste või inimsuhete ja mitte läbi Kristuse, olemegi jõudnud iseenda sabasöömiseni.

Kristuses sai Jumal inimeseks. Mitte iseenese pärast vaid inimese pärast. Kelleks olen nõus muutuma mina teise inimese pärast?

Kui Jeesus oleks täna Eestis, siis kustkohast me ta leiaksime? Ma ei usu, et ta väga mööda pühapäevaseid jumalateenistusi ja kesknädalasi ülistusteenistusi käiks. Tõenäoliselt istuks ta Setumaal tühjenevate külade külapoodide ees meestega, kelle peamiseks mõõtühikuks on 2-liitrine Bocki pudel. Kindlasti oleks teda nähtud ka Viljandi folgil ja Lelle Alternatiivil jne.

ringiga tagasi

ajaloo spiraal-tsirkulaarne käik on jälle õppeaasta lõpus, mis minu puhul tähendab taaskordse filosoofia lõpueksamil komisjoniliikmena osalemist. Ehk siis sobiv koht mõlgutamiseks ja mõtisklemiseks.

Eile oli mul hetk, kus ma olin juba peaaegu targaks saams, kuid see hetk sai enne otsa kui mõte järgi jõudis.

2011 aastal toimub PP Pärnus, sai istutud ja arutletud. Päris hea olla meestega, kes mõtlevad ettepoole.

vaikne maailm

Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.

miks siis:

1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.

2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega

3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.

4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.

Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.

Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.

Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.

Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.

kastist väja!

The Place kontsert-minifest läbi.

Miip meeldib mulle oma naiivse mikropungi tõttu jätkuvat.. Tartlaste After Bail Out oli ok, parem, et on olemas, kui see, et on mingitsorti muusikaline vaakum eesti kristlikus muusikamaastikus.

Muljete ja emotsioonide kohalt oli kõige sügavam Indrek Palu, Leonora Palu ja Marek Taltsi oopus. üks asi on ehitada viiuli, flöödi ja kitarri ning efektiplokkide abil helimaastikke, teine asi on siis kui sellele lisandub konkreetne "out of box" tegevus.

Looming ja loomine on vast kõige ehedam osa meie jumalanäolisusest. Ja see ei puuduta vaid usklikke või kristlasi. See on "jumalik minus" igas inimeses. Kahju on kui see mannutatakse vaid igavaks keskpärasuseks ja kuulutatakse kõrgeimaks loominguvormiks. Sestap oligi eelmainit' trio esinemine meeldivalt teistsugune, kui harjutud tavakontserdil nägema.

Eks see sisu ja vormi igavene heitus on oomingu üks pingeväljasid, milles sünnib ka hunnitu kunstiteos või magedalt imal europop.

Inimene, kes määratleb end läbi usu Loojasse võiks mängida rohkem om loovuse ja loominguga ja mitte laskma heidutada vormidest, sest kopeerida ja imiterida ongi lihtne. olla originaal on keerulisem.

stardipakud

Elu märkimisväärsed ja mitmeti tähistatavad sündmused on justkui mingi etapi lõpp. nii me näikse uskuvat - saades 21 hingatakse kergendunult, sest seaduse silmis on kõikvmõisus tagatud ja keeldudega palistatud lapsepõlv lõpuks möödas. Kui mees võtab naise ja laualtus toimub, siis süveneb teadmine, et vallalisus on seljataga jne.

Ise olen mõikama hakand, et sellised sündmused ei ole finišijooned vaid stardipakud. Olulised ja meeldejäävad, kuid nende väärtus tuleneb sellest, mis neile järgneb.

Pühapäeval õnnistasime kogudusse kolm uut inimest: Kaido, Terje ja Chrisi. Seegi mingismõttes uus algus.

500

Sellest ajast, kui ratta olen kevadel kuurist välja ajanud, olen selle imemasinaga sõitnud juba pisut üle 500 km. Maailma mastaabis pole suurim saavutus, kuid oma küla arvestuses olen vast ikka tegija, vähemalt enda majas küll ;).

Sai jälle Tallinnas käidud Usuretke tegemas. See on siis Sütevaka kooli secunda astme õpilastega, kes on valinud usundiloo enda valikaineks, käik erinevatesse pühakodadesse. Seekord siis tavapärased sünagoog ja krišnaiitide tempel ja neile lisandus Pirita klooster. Sünagoogi giid oli viisakalt kirjeldav, krišnaiidid selgelt evangeliseerivad ja Isa Vello Salo oli vanaisalik-torisevalt heatahtlik. Kuid retk oli tore - lapsed pidasid puhtust ja koolile suurt häbi ei teinud.

Töö leidmisega põle veel suurt edu olnud, kuid tegelen edasi. Vast tuleb enesele see töö ise tekitada.

Täna jumalateenistusele rääkima misjonaarsest Jumalast.

grillitsa

Selle suve esimene grillimine välitingimustes tehtud - edukalt ja maitsvalt ning ka meeldivalt. Majaesise õue mõlemad plusspunktid tulevad kohe esile - lastel on mõnus mõnnata ja kasvõi palja tagumikuga ringi joosta. Päikesene päev trööpas meil Mehepoja sedavõrd ära, et tema uneaeg algas öökimise ja oksendamisega. Nüüd siiski olek kergem ja magab vägilaseund.

Nüüd, kui suvi on alnd-algamas, tuleb muudele rõõmudele lisaks ka töökoht leida ja elu nigu mustik või vaarik.

Eurole üleminekust ei tea mida arvatagi. Välismaale minnes on tore neid näpuvahel hoida, kuid ikkagi teistmoodi raha. Kuid harjume kõigega - eks suurem osa ajast on siinmail asju aetud rublades, markades ja võõrkroonidest. Elame selle eurogi üle.

Huvitav, kui euro käes, siis millise pähkliga oravad Riigikogu poole kappama hakkavad?

Mõtisklen jätkuvalt eneses oleva jumalapildi üle, huvitav, kas Jumalas on ka olemas inimesepilt, mille üle ta mõtiskleb või milles ta aeg-ajalt kahtleb?

muutja

Täna 2 aastat tagasi, kell 23.45 nägime esmakordselt näost-näkku emaks- ja isakstegijat - Kristjan Saamueli. Temas me olemegi kokku võetud.

Muusika on keel milles see mees räägib ja siis polegi sõnasid ju suurt tarvis - piisab paaris efektsest trummilöögist või ülidramaatilisest õhukitarririfist ja juba ongi asjad räägitud ;)

Isaksolemine on lahe ja Saamuel teeb selle sõnulseletamatuks.

0-punkt

"Null" on teadapärast arv, mis viitab eimillelegi ja kõigele. Kui keegi ütleb, et tal on tuju nullis, siis mõistame, et põle head emotsiooni, ent sügavamale sukeldudes saaks väljendada ka seda, et ta's on kõik emotsioonid korraga. Kui keegi või miski on nullpunktis, siis mõtleme, et (taas)alguses ent võiks mõista, et ta on kõikjal samaaegselt. Et siis igatpidi saab seda nullimajandust võtta.

Mõtlen siin jätkuvalt, et kui saaks teha taaskäivitusi oma elus, siis milliseid. Ma ei usu, seda sõnavahtu, kui öeldakse, et ma ei kahetse oma elus midagi. Ikka kahetsetakse, ikka soovitakse, et mõned sündmused, kohtumised, ütlemised oleksid olnud olemata või tegemata. Küllap on ka selliseid asju, mille välja- ja ka meeldetulemist ei talutataks.

Kokkusaamised pereliikmetega on huvitavad. Käisin Paides ja Kohilas ja maal vanemate juures. igakord õpin midagi, saan infi pere kohta, mida varem ei teadnud. Ja mõned asjad ehmatavad sellisel moel, et ei teagi, kas oleksid seda tegelikult teada tahtnud. Kuid mõnikord aitab minevikusündmuste teadmine mõtestada olevikku ja ka inimest selles olevikus.

Neid inimesi, kes julgevad oma elus taaskäivitusi või uuskäivitusi tekitada, on minu kangelased.

Teiste elude nullimine ja loodi ajamine on alati lihtne. Kuid Kristus tuligi haigete juurde ja pidutses patuste, hoorade ja tölneritega. Sea mitte nende olukorra tõttu vaid vaatamata sellele. Tunnen, et vajan ka säärast pidu - pidu Kristusega.

meie igapäevane....

Peale käiku Tšehhi, olen avastanud ennast taas ja taas mõttelt, et kogudus ei ole pühapäevane kokkusaamine. See on tore, vajalik ja OK. Kogudus ja jumalateenistus on midagi sootuks teistsugust. Eile hooldushaiglas jõudis see veelgi tugevamalt minuni või siis minusse.

Käia pühapäevast-pühapäevasse jumalateenistusel on OK (loomulikult ka rutiinne), kuid vaja on enamat. Jumalateenistus on igalpool, kus ma olen ja mida ma teen. Ma jutlustan alati - minu, sõnad, teod, mõtted ja nende sümbioos on igapäevane ja - hetkeline jutlus endale või teistele.

see mis ees terendab...

.. on tulevik.

Taaskord on ees selline suvi, millest midagi ei tea. Pole tavapärast malevavärki ja Hansapäevade korraldamist. Tuleb hakata suveks tööd otsima. Niiet kui kellelgi on vaja üht vaba pead või töökäsi, siis olen olemas.

vaadates olnusse:

Pastoriaasta on kinnitanud T.Lehtsaare kuldlauset: "Elu on keerulisem kui mistahes õpetus elust". Ükski programm, meetod, koht ei tee kogudust. Kogudust teevad inimesed. või veelgi õigem - et kogudus ongi inimesed. Selle sidususe määravad ära meie igapäevased ja argielulised suhted, mis justkui võiks kulmineeruda pühapäevastel teenistustel. Tahes-tahtmata on meie peades siiski just pühapäevane teenistus ja igapäeva elu tegemised nokitseme iseenda urgudes. Eriti on see pereinimeste reaalsus.

Meele teeb heaks, et sõpradel läheb hästi. See, et sõber T, kes kolm kuud elas ilma töö ja koduta, saab peagi tasuva töö Norra, see valmistab rõõmu.

helged kolmapäevad

Mõned korrad olen kolmapäeviti sattunud Pärnu Hooldushaiglasse. Karin meie kogudusest võttis asja kätte, et hakkame aga käima seal, ja nii see läks.

Need käigud ja kohtumised on võrratud. eelkõige inimeste lugude pärast. Aitab enda reaalsust kombata. Täna rääkisin mehega, kes nägi oma isa mahalaskmist (kuna oli metsavend), siis küüditati Siberisse, käis ära Tšernobõlis, üle elanud vähemalt kolm insulti, eelmine nädal lõigati ära vasak jalg ja kes vaatamata sellele on täis elujõudu ja tegutsemist (65. aastane). "Keegi suurem peab mind hoidma," oli selle mehe kogemus. Kas pole kummaline sel mehel on mitmeid põhjuseid, miks olla vihane ja kibestunud....

Paneb mõtlema.

Kuna ilmad on heaks keeranud, siis juba üle 100 km rattaga sügatud, kusjuures Mehepoeg naudib sõitu täiega. Puhas rõõm.

tuumast

Üldiselt mulle füüsika ja keemia eemaltvaadatuna meeldivad. Siiski armastan humanitaarsemaid ja sotsiaal-alasid rohkem.

Teadupärast on aine vähimad osakesed 8algosakesed) kvargid. Vähemalt hetkel me väiksemaid osakesi ei tea. Kvargid on nii väikesed ja vähekestvad, et sisuliselt me ei tajugi nende olemasolu, kuid ometi on meie ja ümbritseva maailma eksistents nendega lahutamatult seotud. Niipalju siis füüsikalaadsest arutlusest.

Mis on kristlikku usu kvark? Vähim osake ja minimaalne usutnnistus, milleta ei saa ja millele kõik tugineb.

Kindlasti ei ole see kümme käsku või seletus kuidas Jumal 6x24h maailma lõi.

"Jeesus on Issand!" on see tunnistus, millele rajaneb kristlik usk ja kristlase jumalakogemus.

See tunnistus on üle konfessioonide ja dogmade, isegi üle kirikutraditsiooni. Tõeline hardcore kristlus tuginebki sellele. Siinkohal ei ole tegu siiski fundamentalismiga (vähemalt mitte sellises ritualismile keskendunud ortodoksia ja vaenuõhutava "olen hea sest tapan pahasid" mõttes).

walking? ..... is no problem

Kenat keelekasutust sai kohta Tšehhis. Olime ühes linnakseses otsimas vanalinna ja kui poemüüjate käest õnnestus kontakt välja meelitada (suhtlemine), siis küsimuse peale where is old town? vastati: "walking? ..... is no problem"

Nüüs mitmel konverentsil ja kogunemisel käidud. Pilt mõnevõrra teisem kogudusest ja sellega seonduvast. Järgnevalt mõned mõlgutused:

1. Kogudus on kõige paremini kirjeldatav kui perekond: toimivad loomulikud suhted ja puudub institusionaalne struktuur.

2. Koguduse miinimum on 2 või 3 inimest (12 oleks siiski seaduslik)

3. Igas kristlases on potentsiaal kogu maailma jaoks - nagu ühes viljaseemnes kogu põllu jaoks

Tegelt neid mõtteid rohkemgi kuid... is no problem!

Rammstein ja brother Andrew

Eile sai siis sünnipäevakink realiseeritud ning Rammsteini kontserdil käidud. Kuna pole hea muusikakriitik, siis ei hakka väga arvustama. Tuld, higi ja ohjeldamatud saksa industriaal-metalit tuli süle ja seljaga. Enne kultusansamblit esines norrakate Combichrist (kui silbitada, siis saab kena "come be Christ").

Päsesime fännitsooni. See oli meeldiv - rahvast mõnevõrra hõredamalt ja samal ajal oli Till Lindemanni mõnusas läheduses.

Kuid lisaks kontserdile oli huvitavaks kogemuseks inimesed. Nagu ikka. Oli näha kes seda industrial-usku võtsid tõsiselt ja neid, kes lihtsalt kiibitsedes kord nelja-viie aasta jooksul ühe rammstein-elamuse lubavad. Tagasi sõites juhtusime kuulama R"-s metali saadet. Kena kuulata kui tõsiselt mehed seda värki ja maailma võtsid.

Me armasame, imetleme, kardame jne. dissidente, radikaale, neid kes oma usku võtavad tõsiselt ja seda ka igas elu aspektis välja elavad.

Inglismaal koguduste juhtide konverentsil oli üheks peakõnelejaks 81. aastane hollandi-päritolu misjonär, keda tuntakse brother Andrew (Andrew van der Bijl) nime all. Temagi on radikaal. Pole vist palju kristlasi maailmas, kelle sõprade hulka kuuluvad tegelased Hezbollah ja Talibani ridadest. radikaalse mehena keeldub ta teist inimest enda vaenlaseks nimetamast. Sest, et me oleme kõik inimesed, ühe Jumala lapsed. erinevalt meist paljudest, kes seda räägime, ta ka elab seda välja.

ohtlik 38 ja +

Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma sellest siis kah miskit avalikumalt arvan. Sõprade seltskonnas ja tuttavatega ikka räägin. Blogimaailmas põle veel tihand.

Kuid olgu. Ma annan enda vaatenurgelise hoiaku kah üle. Selles küsimuses, mis Pärnus viimastel nädalitel kuumemat sorti teema on. Seotus see siis tuntud, kirutud, vihatud, armastatud, kiidetud jne. Toomas F Aru juhtumit. Mingitsorti ülevaated leiab siit, siit ja siit.

Ma ei ole õige mees ütlema kui puhas poiss TFA on või ei ole. Puudub ka mõõdupuu mille järgi saaks suurendada või vähendada ta panust Pärnu noorte wärcki.

Mind paneb mõtlema rohkem see, et 38 allkirjaga saab teha igast värki. Sellega luuakse ju kena pretsedent. Ehk siis - kas siis kui mina kogun 38 noorte häält, kas sellest piisab, et kutsuda mingitsorti mulle meeldiv ja teisele 38 mittemeeldiv MTÜ noortekeskusesse elama-tegutsema? Või kui keegi kogub 38 häält, millega ei soovita neid 38-t inimest noortekeskuses näha, kes TFA vastu hääle andsid. Või kui 38 noorte häältega soovitakse Vabakooli Seltsi haldusest lahkuda. Saate aru, mida mõtlen?

Niipalju kui mina noorsotööst aru saan, siis teoorias on see demokraatlik kuid praktikas on tegu autokraatlikuma süsteemiga. Sest olgem ausad, noored armastavad juhinduda ja olla kellegi järgi. Mõnikord lurjuste ja mõnikord pühakute järgi. Noored armastavad radikaale. Olgu nad siis parem-, vasem-, usu- või muu alternatiiviäärmuse maitsega. Tegelt ei peagi äärmus olema, piisab kui erineb sellest, mida igapäev koolis, kodus ja meedias nähakse. TFA kahtlemata seda on. Loomulikult pole ta ainus. Pärnus võiks lambist mõned näod kohe pakkuda.

Kuna meie kogudus tegutseb IN-i ruumides, siis tahtmatult pean mõtlema, et kas pean kartma 38 ja + noort ja nende allkirju...

Tehtud!

Tuntud partei armastab seda ikka öelda.
Mul kah tehtud: Proovikas ja vastlakuklid

Proovikat ei teinud ma üksi. See õnnestus tänu kõikidele nendele, kellele see üritus ja eelkõige muusikategemine Pärnus on oluline. Mitte kõik Tegijad ei olnud Proovika juures tegijad otseselt. Suurem osa oli kaudselt. Kutsusime neidki. Paar tükki tuli ka kohale.
Mis puudutab võitjabändi, siis ühinen austajate ja kummardajate hordidega. Loodetavasti tuleb nende stuudiosalvestus nii sigahea, et Tallinnase ujunud muusikud sügavad paar aastakümmet pisut kõvemini oma kukalt.

Vastlakukleid tegin täitsa ise. Esimest korda elus. Meie kodus ema tegi ikka saia. Laupäviti või nii. Täna oli tööle minnes selline tunne, et teen ise kukleid. Komponendid vajakud soetasin ja taigna tegin ise ja kuklidki. Poiss mängis, kuigi see oligi tema töö. Head kuklid said. Nagu Proovikaski.

tuleb jälle...

...see üle pärnuline mõõduvõtmine noorte muusikakollektiivide vahel. Tänavuseks rõõmusõnumiks on stiililine mitmekesisus: metalcore-st kuni folgini välja. Tubli tulemus.
Et siis tasub pühapäeval tulla Pärnusse ja "Endla" Küüni uut bändimaterjali kuulama-kaema.