Vabadusest

.... vabaduseks on meid vabastatud...
Paulus kirjutab nii. Seesama antiikaja habemik, kes läbi dramaatilise pöördumiskogemuse jõudis isikliku Kristus-kogemuseni. Muuseas, midagi säärast kogevad tänapäeval sajad ja tuhanded moslemid, kes pöörduvad kristlusesse läbi Kristus-kogemuse.

Vabadusest siis...
Mõtlesin siin hiljuti, et vaba-olemise mõõdikuid on päris mitu. Näiteks siis kui teed miskit teadlikult ja avalikult, ilma et kardaksid tagajärgi. Kui lõpetasin põhikooli, siis panin külapoe ees täismeeste seas suitsu ette - kuna kooli õpetajaskond ei saand miskit teha, ja seadus justkui kah mitte, siis tundsin end vabana. Kogu pungi-periood (mis vahelduva eduga kestab vist edasi) on olnud selline proovimise- ja manifisteerimispõhine vabaduse deklaratsioon. Ma teen, sest ma saan ja võin.
On asju mille tegemiseks pean valima seltskonda ja aega. Veini (eks)alkohoolikuga ei joo.

Paar päeva ühe vestluse tagajärjel leidsin, et vabadus on ka see kui suudame miskist teemast rääkida. Avalikumalt ja häbita. Mitte, et teema peaks olema häbiväärne või salajane, kuid teatud kogemused on isiklikud ja valusad.
Suhete sasipuntrad on valusad, isiklikud ja sageli ka meie endi poolt stigmatiseeritud. Sestap peidame ja varjame neid. Oleme justkui süüdi. Käpardid. Luuserid.
Vabadusekogemus võib alata rääkimisest. Avalikumalt ja häbita.


P.S täna lõkkekohta puhastades leidsin hästi suure tõugu. Sam omastas selle ja pani talle nimeks Kaspar. Muidu tore elukas ainult lõhn ei pidavat meeldima

Kas Pärnust võib midagi head tulla?

Kui ma 90-ndate lõpus oma usuteaduslikud ja pedagoogilised õpingud Dorpatis lõpetasin, siis sai ikka mõlgutet', et kuhu minna ja mis ma sellise mittekäelise haridusega peale hakkan.
Kõige kreisim koht kuhu oma tuleviku tahtsin matta, tundus olevat Narva. See mõte tundus niivõrd kastiväline, et haaras mind igatpidi. Kujutasin etta, kuidas ma üksinda vaevlen venekeelses Eesti linnas ja muudan enda elus seal eriti tähendusrikkaks. Selleks hetkeks oli mul täpselt üks tuttav, kes elas Narvas ning püüdis seal ka midagi korda saata.
Linnadest viimane oli mu nimekirjas Pärnu. Sest, prafraseerides kirjakohta Raamatust: mis võib küll Pärnust head tulla? Selleks hetkeks seostus too Suvepealinnaks tituleeritet' linnaline asula mulle eelkõige tolmuse ja määrdunud sissesõiduga Tallinna maanteelt, lihamassiline rand ning veidrad inimesed.
Ühesõnaga, viimased 14 aastat olen ennast enamasti ärgates Pärnust leidnud.

Järgnevalt lisangi mõnevõrra suvalise loetelu nähtustest, asjadest jms, mis head Pärnust on tulnud:

Sütevaka kool - võib kiruda, kiibitseda, kadestada jms. kuid töökoha, töökaaslaste ja õpilasste mõttes siiani parim tööelamus.

Sibyl Vane - beedvettersite emm-tii-vii võit oli tore ja mušši metalrada tuntav, kuid pikapeale on see Pärnu metalmaania sucu väistavaks muutunud, SV lihtsalt on hea bänd päris mitmes mõttes.

Legsahker - kah muusikaline kollektiv, ehk VIA (vokaal-instrumentaal ansambel nagu nõuka ajal öeldi), pretensioonitu folkpunk

Sool ja Valgus - mu viimase poolteist-dekaadi usupesa. Võrratu platvorm katsetamiseks, proovimiseks, läbikukkumisteks ja ülestõusmisteks.

Proovikas/Bändomaania - päris hästi väljakukkunud bändikonkurss, ses mõttes et saab ühe õhtuga näha ära enam-vähem olulisemad muutused Pärnu noortemuusikas

Jenny Kruse - päris puust puulaev, küll alles Pärnusse Hanko, Ahvenamaa kaudu Taanist jõudnud, kuid tüenäoliselt jääb seotus Pärnuga püsivaks

Loetelu peaks olema pikem - igavane ports inimesi tuleks ülesse lugeda, kelle kaudu, läbi olen leidnud ennast, teisi ja Jumalat.

viimane oluline mõte, mis mul inimkonnale on öelda, läks kaduma...

karusõnnik

Kuidagi on nii läinud, et juurtelt maakna kuid kolinuna Pärnu külla, ihalen ikka metsade vahele. Tänu Meelisele ja Cerlyle, kes on oma kodu rajanud Kõrvemaale rabade ja metsade vahele, olen nüüd siin, metsas.

Ühe filmimise kohustuse tõttu võtsime Meelisega ette juba plaanitet' retke Hallikivi rabasse, et ülesse otsida rabale nime andnud Hallkivi. Päev varem saime teada, et sellest kivist ei teadnud kohalikest keegi peale ühe tädi. Tädi sõnade ja maa-ameti kaardikeskonna abil saime siiski suuna kätte. Kuid kui härrad lähevad rabasse, siis nad ei võta ju kaasa kaarti ja kompassi. Ei! Härrad on mehed ja leivad rabast ülesse iga kivi kui vaja. Ja leidsimegi. Peale filmimist asusime tagasiteele. Jooksuga. Seetõttu jooksuga, et vihm ja äike võinuks me kallist tehnikat tugevasti ohustada. Seega ruttasivad härrad nüüd koduteele, kuid kiire on nii suur ja tuldud tee asemel tuleb võtta ju "otsetee", mistõttu jõudsime kohaliku karu asualasse. Karu me õnneks ei kohanud, kuid tema lähedalolust andisd aimu s...hunnikud. Karusõnnik nähtud, asusime tuttavat orientiiri - metsasihti otsima, selle asemel leidsime ennast mingi tundmatu põllu serval ja tundmatul teel. Ees ootas mõnekilomeetrine retk üle kohalike põldude, enne kui Meelis hakkas vaikselt aru saama kuhu me jõudsime. Mina seevastu, pole siiani aru saanud, kuidas me jõudsime sinna kuhu me jõudsime. Mets ja raba on kummaline kooslus. See ei ole mingi Viru Keskuse, Porta või Tasku ümbrus, kus saad kohe aru kus oled. Mets ja raba ajavad su hulluks ja segaseks. Eks seda ole näha ka meie kirjandusklassikast. A.H Tammsaare kirjutas selle hulluse tulemusena "Tõe ja õiguse" ja mitte lihtsalt jutukese või loo. Tervelt 5 köidet jooksutas kokku. Nüüd iga enesest lugupidav teater jookseb siiasamasse Kõrvemaale, Vargamäele Tammsaaret tõlgendama ja seletama.

Käisime ühte tõlgendust vaatamas. "Vargamäe voonake". Mulje oli selline, et esimese vaatuse kirjutamise ajal oli näidendi autor sookailu nuusutanud ja teise vaatuse kirjutamise ajaks hakkas uim peast kaduma, millest andis aru mõistlikum tekst ja arusaadavam süžee. Nii see mulle vähemalt tundus.

Metsas on ka nii, et kui on äikest ja tormi, siis vool ei ole tagatud 2-3 tundi ilma elektrita on täitsa nitševoo 5-6 tundi, siis hakkab vaikselt elevus peale tulema, kuid kui ööpäev pole, siis on juba päris lõbus - saad aru, et elu läheb niisamagi edasi. Õnneks tegi Meelis eelmine suvi targa otsuse ja ostis majapidamisse geneka, mistõttu hädavajalik elekter on tagatud. Oleme siin ka paaril päeval mõned tunnid elektrita, peeruvalgel istunud.

Siinsed rabad ja metsad on praegusel ajal mustika- ja kukeseenerohked. Kena koht olemiseks.

Mõlgutan

Viimasel ajal on sellisetaustamürana mu teadvuses mõlkumas teemad, mis seostuvad müstika, müstiliseusukogemuse ja keelega, mida kasutatakse selle kirjeldamiseks. Kuna teema on nii müstiline, siis võtab küpsemine veel veidi aega.

sümptomitest

Tänase palvekoosoleku ajal, kuulates palvetavat inimest, tuli pähe järgmine mõte. kui miskit häda, kas siis ihulist või vaimilist, siis tegletakse enamasti sümptomitega. tahetakse lahti saada valust, palavikust, hingehaavast, suhet korda või muud säärast. Ka palvetatakse sümptomite pärast. Algpõhjuseni ei söendata tungida....

....

täna oli valus...

Müsteeriumi lahendus!

Kohtusin tänaval tuttavaga, kes lahendas Keskerakonna valimiskampaania müsteeriumi. On ju ammu teada, et parteid on oma olemuselt sarnased salaseltsidega, seega peab oskama vaadata ka nende poolt esitatud sümbolite ja sõnumite taha. Mõni mees teenib sellega lausa varandust (nt Dan Brown). Kuid nüüd Keskerakonna valmiskampaania juurde. Kui vaatame valimisplakateid, siis näod vahelduvad, alltekstid ja probleemid vahelduvad, muutumatutena püsivad põhivärvid (valge/roheline), erakonna logo ja tekst AITAB! nagu teame on tegu kahemõttelise tekstiga - ühelt poolt negatiivne (ehk siis eitav) - aitab tööpuudusest! teiselt poolt aga positiivne programm - keskerakond aitab. Nüüd lähenemegi ettevaatlikult sõnale AITAB - sest see ongi kogu valmiskampaania võti. Kes siis tegelikult aitab, kas erakond? naiivne lugeja kipub seda esmalt arvama, kuid haritud silm või siis erakondlane (ehk siis vandeseltslane) teab, et tegeliku aitaja saab teada siis kui lugeda teksti "aitab" tagurpidi -batia. Hääldades seda sõna saame eestipäraselt öelduna vene sõna BATJA e isake. Väljend, mida idarahvas kasutand vaimulike ja ka tsaaride kohta. Kuid K-erakonnas on vaid üks Batja ja see on see mees, kes Hundisilma talust Linna, Parteid ja unistustes ka kogu Riiki juhib.

filosoofilise võdinaga advendikas

Materialistid, eesotsas Feuerbachi ja Marxiga, välistavad usu ja mõistuslikku koosolemist. Kummalisel kombel välistavad ka fundamentaalsed usklikud sama. Sõda on sama kuid kumbki istub eri kaevikus. Materialist ütleb, et Jumalat ja muud abstraktset uskuda on mõistusevastane, kuna kindlad saame olla vaid selles, mida kogeme ja tajume läbi meeleelundite. Fundamentalist ütleb seevastu, et ratsionaalne mõtlemine on teise-või kolmanda-.neljanda järguline, kuna see on "kuradist" ja "maailmalik".

Jäik materialism on naljanumber, mille eksperimendid XX-sajandi Euroopas ja XXI saj Põhja-Koreas olid /on võikad ja mitte-naljakad.

Fundamentalistlik religioossus on sama naljakas kui eelpool nimetat' materialism. Lubab ju fundamentalism jagada maailma "tõeliselt" usklikeks, uskliku moodi olevateks ja uskmatuteks. Sarnast liigitamist armastavad ka materialistid toetudes darvinismile. Seega võib öelda, et fundamentalistlik religioossus võib olla darvinismi üks erivorme.

Jumala olemasolu küsimuses ilmneb alati kaks suurt probleemi:

A) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi tõestada

B) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi ümber lükata

Selles mõttes on see usu küsimus. Kuid vale oleks arvata, et Jumala tegelik olemasolu on minu usu küsimus. Kui ma seda väidaks, siis väidaksin, et Jumal on oleva ainult niivõrd kui ma usun temasse. Terry Pratchetti poolt loodud Kettamaailmas on säärane seaduspärasus olemas: jumalate eksistents on seotud inimeste usuga neisse. Seega on see ka suur saladus, mida jumalad inimeste eest kiivalt varjavad. (Meeldetuletuseks: meie ei ela Kettamaailmas)

Jumala olemasolu ei sõltu seega minu usust või uskmatusest.

Kui teda ei ole, siis sellise selguse järelmid seavad hoopis teise perspektiivi minu, meie, keskkonna ja ka Maa eksistentsi.

Kui ta on, siis ongi ta kõige puhtamas ja täiuslikumas olemises. Kõik see, mida meie peame olemiseks on siiski poolik (kaduv, hävinev). Meie olemine on ajas ja ruumis (me vananeme). Jumala olemine on ajast ja ruumist üle. Midagi hoopis teistsugust. 

Selles võtmes on Jumala saamine inimeseks täiesti dramaatiline sündmus: 

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena. (Fil 2:5-7)

Jumala inimesekssaamine (inkarnatsioon) oli astumine maailma, kus olemine on kammitsetud ja piiritletud väga kitsaste reeglitega, mis puudutavad nii välist olekut (nt füüsikaseadused) kui ka sisemist olekut (moraal, eetika).

Saamaks aru inkarnatsioonist on meil vaja usku. Usku mitte kitsalt psühholoogilise kindlustunde mõttes ("mulle tundub, et mul on õigus") samuti ka mitte maagilis-religioosses mõttes ("kui ma õigesti usun või sooritan õigeid usku välhendavaid rituaale, siis hakkab vaimne reaalsus minu tahte järgi vormuma") vaid usku kui lõplikku seisundit. Selline usk ei välista teadmatust, kahtlust ja ka hirme, kuid see usk lubab ennast Jumalal kanda. Siinkohal kasutan usu tähenduses (lähtudes Kirkekaardist) Abrahami näidet, kes läks oma poega jumaliku korralduse peale ohverdama (lugu ise siin). Oleks ülbe väita, et Abraham täiesti kiretult oli nõus oma poega ohverdama, et tema usk oli pelgalt automatism. Kuid tema usaldus Jumala suhtes oli nii sügav (mitte suur - sest suur ei peagi me usk olema vt Mt 17:20 ), et ta võis öelda oma sulastele: "Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde". Usk ongi hüpe.

6 palve X

2002. aastal linastus Venemaa film “Kukulind” – Kукушка. Selle filmi lugu on esmapilgul lihtne: 1944. aasta sügisel satuvad erinevatel asjaoludel kuid sarnastel põhjustel saami naise Anni juurde punaarmeelane Ivan ja  SS mundrit kandev soome tudeng Veikko. Lihtsad inimesed, kes keerukal ajal leiavad end keset tundrat ootamatus armukolmnurgas. Kogu sündmustiku keerukus seisneb keeles. Nimelt räägivad kõik vaid oma keelt, mis tähendab, et arusaamatust ja möödarääkimist on küllaga, Just see teebki selle filmi vaadatavaks.

Kui “Kukulinnu” tegelased leiavad end olukorras, kus peavad hakkamasaamise nimel, ületama kõnekeele takistusi, siis oma igapäeva elus leiame olukorras, kus jagame küll sama keeleruumi, ent möödarääkimise ja haigetsaamise ning – tegemise võimalused on vähemalt sama suured kui eelpool nimetatud filmis.

Usulises mõttes küsime, et kui Jumal on olemas, siis kuidas ma võin temaga suhelda ja aru saada, et ta on mind kuulnud.

Apostlite tegude raamatu teises peatükis leiame jahmunud inimhulga, kes kuuleb, kuidas harimatud juudi mehed räägivad Jumala suurtest tegudes nende erinevates keeltes ja keelemurrakutes. Mõned teoloogid väidavad, et meile tuntud nelipühisündmus oli keeltes rääkimise ime, mõned, et tegu oli kuulmisimega. Kuid on ka neid, kes rõhutavad, et tegu oli eelkõige arusaamisimega. Jumal räägib inimesega keeles, millest tema aru saab.! Seetõttu ei pea me elama eksituses ja arvame, et Jumal kõneleb vaid paatosliku kirikuõpetaja häälega või üliintensiivse teleevangelisti moel. Jumal tahab kõnetada ja kõnetabki meid sel viisil, millest me aru saame. Punkar, kooliõpetaja, akadeemik, sõdur ja maamees saavad kõnetatud keeles ja viisil, millest nad aru saavad Minu tänased kohtumised, olukorrad ja jutuajamised võivad olla osa Jumala kõnest mulle. 

Keegi jutlustaja tõi järgmise selgituse Jumala kõnest: kui me palume rohkem armastust, siis Jumal ei kalla meisse suuremat tunnet armastamiseks, vaid toob meie teele, meie ellu inimese, kelle suhtes on vajalik armastust ülesse näidata. Tihtipeale sellise inimese, keda me üldiselt peame mitte-armastusväärseks.

5. palve

Eks ole nii, et armastame ja peaaegu, et jumaladame inimesi, kes väidavat end teadvat tulevikku. Enamasti seetõttu, et soovime teada millised peaks olema meie õiged otsused ja sammud, mis viivad meid õnneliku, eduka või siis täiusliku elu suunas. Sellest igatsusest annavad ju tunnistust raamatupoodides olev eneseabiõpikute suur hulk ning meie valmidus maksma peaaegu, mistahes piletihinda, et kuulata elujuhiseid inimeselt, kes on saavutanud selle, mida me peame õnneks või siis õnnelikuks eluks. Laskumata siinjuures õnneliku elu analüüsi ja mõõdikuisse, võtan vaatluse alla eelkõige meie suhte aja ja saavutustega.

Esimese Moosese raamatu viimased 13 peatükki on keskendunud ühe perekonna loo erakordselt dramaatilisele peatükile. Lugu on lühidalt järgmine: ühel lugupeetud mehel on 12 poega, kellest üks, Joosep nimi, oli küll isa lemmiklaps, kuid sedavõrd enam vihatud vendade poolt. Kuna Joosep näeb ettekuulutavaid unenägusid, kus tema vennad ja vanemad teda kummardavad ja teenivad, siis vanemate vendade viha noorema suhtes kasvab piirini, kus nad tahavad Joosepi mõrvata. Mõrva ei toimu, Joosep müüakse orjaks Egiptusesse. Seal satub ta alusetu vägistamissüüdistusega vangistusse ja sealt, tänu oma võimele unenägusid seletada, vaarao õukonda.

Kuigi tegu on ühe mehe edulooga – heebrea rändkarjakasvataja pojast maailmariigi peaministriks, siis perekondlikus mõttes elas ta läbi täieliku katastroofi – viha, plaanitud mõrv ja orjaksmüümine pereliikmete poolt.

Neile, kel meeldib kalkuleerida hüvet või mõõta head elu – arvutage välja, kas see saavutatud edu ja makstud hind on siin mingiski inimlikus proportsioonis?

Samas rulluvad analoogsed elutragöödiad lahti ka tänapäeval. Paraku räägime 21. sajandi algusel ikka veel orjapidamisest ja sellest kui kasvavast ja levivast nähtusest. Ei ole võõrad ka õdede-vendade vaheline viha näiteks pärimisküsimustes.

Kas ja millist tähtsust minu elu sündmused omavad laiemas, inimekseksolemise mõttes? Kuivõrd minu elu ja lugu läheb korda inimesele, kes elab minuga samas majas, kellest mind lahutab parimal juhul paarikümne sentimeetri paksune  tellissein, kuid kes ei tea mu nimegi?

Joosepi dramaatiline elu sai kokkuvõetud tõdemuses oma vendadele: “Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1 Ms 50:20).

Eks omandab meie elu hoopis teistsuguse mõõtme, kui julgeksime uskuda, et see, mis juhtub minuga, juhtub teiste pärast. Joosepi lugu on küll kopeerimatu edulugu, kuid see on lugu rahva püsimajäämisest ja kestvuseks. Selleks võib olla ka minu lugu.

palvus 4

Üks minu lapsepõlve mõttemängudest oli seotud sellega, et mida ma teeksin kui oleksin jäänud maailma koos väheste inimestega. Tavaliselt algas see mõttelend kõikvõimalike kättesaamatute tegevuste tegemises – meeletu kihutamine maailma kõige suurema ja vägevama autoga – ehk siis KAMAZ veoautoga (mis tollel ajal oli poisslaste arvates tippauto), sukeldumine kommimerre ja lõpmatul hulgal vaba raha omamine. Lõppesid need mõttemängud nukruse ja kurbusega – sest kohale jõudis tõdemus, et paljude naudingud on nauditavad seetõttu, et seda saab teha kellegagi koos või siis kellegi silme all (seljuhul oli eesmärgiks vaatajate kadedaks tegemine). Kuid kõige suurem kurbus saabus siis kui sain aru, et sellises maailmas ma olekski üksinda (või siis peaaegu üksinda).

Evangelist Johannese vahendusel kuuleme Jeesust kasutamas võrdpilti nisuseemnest ja viljakandmisest:  “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. “ (Jh 12:24)

Kuigi viljapõllust mööda sõites, haarame tervikut ehk siis põldu, saame aru, et seda põldu poleks kui poleks üksikuid vijaseemneid, mis idanema läinud ja millest sirgunud kõrs koos pea ja seemnetega.

Igasse viljaterasse on ponetsiaalselt peidetud viljapõld, igas tõru on potentsiaalne tammik ja iga inimene kätkeb endas potentsiaali kogu muu maailma jaoks!

Me kohkume ära hea tegemise ees, kui same aru, et abivajajaid on liiga palju. Kuid maailma paremaks muutmine ei käi ainult rahvuste või inimgruppide kaupa vaid ka  ja eelkõige üksikute inimeste kaupa.

Selleks, et toetada mõnda heategevuslikku fondi, on mul vaja head  tahet, pisut raha ja ligipääsu internetile või korjanduskarbile, selleks et muuta üksiku inimese elu, on mul vaja mehisust ja julgust.

Kuid kui nisuiva ei sure, siis põldu ei saa.

palvus 3

Ühes ööülikooli loengus tõi Marek Strandberg väga huvitava näite ajuuuringust, kui tomograafi all olev inimene pidi lahendama ülesannet, mis võimaldas rahalist võitu, üks ajupiirkond aktiveerus, kuid samal ajal olid pärsitud muud ajupiirkonnad ja eelkõige need mis vastutasid loogilise mõtlemise eest. See tunne on meile ju tuttav. Kui oleme uut lotopiletit ostmas, siis teeme seda, enamasti mitte altruistlikest kaalutlusest toetada Eesti kultuuri ja sporti vaid selgest soovist teha elu soodsaim tehing – vahetada kümmekond vaba krooni mõne miljoni krooni vastu.

Me teame üsna täpselt seda mida me vajame ja teame ka täpselt, miks meil seda pole, kas siis aja, raha või millegi muu puudumisel. Me elame ajal kus meie eest mõeldes öeldakse, milline võiks ja peaks meie originaalne ja kordumatu elu välja nägema ning seejärel pakitakse see mugavasti paarikümneaastasesse miljonivõlga ja läikivasse liisingautosse.

On tore elada uues kodus ja hea on sõita korras ja puhta autoga. Kuid elu mõtte seisukohalt tundub see siiski kuidagi mannetu. Ka miljon tundub mannetu.

Elu mõtte seisukohalt on olulisem küsida: “Mille nimel ma olen nõus surema?” Liisingauto, miljonivõlg ja kohustuslik Kanaarireis seda vast ei ole.

Koolis olen oma õpilastelt seda vahetevahel küsinud. Seda suremise asja. Vastatakse erinevalt, kes vastab, et ema, kes perekond, keegi pakub ka isamaad või siis sõpra. Kõiki neid vastuseid ühendaavaks nimetajaks on armastus. Surra juletaks selle ees, keda (või mida) armastatakse. Või ka selle eest, mida peetakse tõeks.

Paulus kirjutab oma kirjas Rooma kogudusele 5:8 “Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime”

Elu mõtte ja elamise sisu kohta küsides, peame vastama kõsimusele, keda või mida me armastame selle sõna suuremas ja sügavamas tähenduses.

palvus 2

5. saj. eKr tegutsenud sofist Protagoras on öelnud: "Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ehk siis – inimene on kõikide asjade mõõt. Esimesena sõnastab ta meile nii tuttava ja armsaks saanud relativistliku eetika põhiseisukoha: hea on see, mis on mulle hea ja keegi teine ei saa öelda, et see minu hea oleks hea või halb, sest keegi ei saa tajuda maailma nii nagu mina seda teen.

Kui inimene ja see tähendab, et iga inimene on kõikide asjade mõõt ja me seda  ka tõepoolest usume ja tahame, siis saavutame maailma korralduse, kus omavaheline hakkamasaamine ja toimimine on pea võimatu. Sellises maailmas 1+1 ei ole enam 2 vaid võib olla 4, sinine või tuumapomm. Ühesõnaga, miski asi võib olla mida iganes ja seetõttu ei midagi. Kui iga inimene on kordumatu ja unikaalne mõõdupuu, siis peame küsima, et millest tulenevalt me teame, et see mõõdupuu suudab üldse mõõta ja kas tegu on üldse mõõdupuga? Las filosoofid ja eetikateadlased vastavad nendele kõsimustele.

Inimene saab olla ka mõõdupuu kuid mitte lõplik ja universaalne – seega vajab inimkond lõpliku ja üldkehtivat “mõõdupuud”, mille najal vajaduse korral inimlike mõõdupuid korrastada kui vaja. Just nimelt inimkond tervikuna ja mitte iga inimgrupp eraldi. Sest meid seob meie üldinimlik saatus – me sünnime, me elame ja me sureme. Seega vajame me ühtset alust, et liikuda ja orienteeruda.

Jeesus on öelnud: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)

Kogu kulgemine mida pakutakse idafilosoofiates ja tõeotsingud, mille on valinud õhtumaa ning mis-iganes elufiosoofiad saavad oma tõelise tähenduse ja sügavuse alles Kristuses. Sest ainult tema kaudu on toimunud lõplik lepitus inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse kaudu saab meie mõõdik korrigeeritud tõeselt.

Hommikupalvus nr.1

Kuna käisin Vikerraadios rahvale palvetamas ja mõtisklemas, siis otsustasin need blogaariasse üllitada. Üks neist siis siin.

Demokraatlikus riigis on poliitikute elu tsükliliselt kindlaks määratud. Selles on ennustatavad kõrg- ja madalseisud. Ei pea olema tähetark, ütlemaks, et millal on poliitinimeste tunded tipp-punktis. See on siis kui toimuvad valimised. Ei tahagi süveneda siinkohal poliitikasse ja lubadustesse. Piisab sellest, et teame ja saame aru, et mistahes liikumine püüab savutada olukorda, mida võiks nimetada “Taevas-maa-peal” või siis “Maapealne paradiis”. Meie endi ajalugu on näide neist püüdlustest ja nende luhtumistest.

Kuigi need võrdlused pärinevad Piiblist, jääb nende sisu meile siiski võõraks. Mis siis on see “Maapealne paradiis” või “Jumalariik”? Kas on tegu ideaalse kliimavöötmega, kus inimesed on oma ideaalses bioloogilises vanuses ja kus lõvil on tekkinud neljakojaline mäletseja magu, kuna sööb koos tallega rohtu? Või on tegu kuldse linnaga – ideaalse üiskonnaga, utoopiaga, kus inimkond väga selgelt funktsioneerima pandud, viisil, kus nad ise on õnnelikumad oma funktsiooni üle? Või on see midagi enamat?

Jeesus ütles: “kes iganes teie tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane” (Mk 10:43-44)

Maapealne jumalariik on juba siin – see on meis olev hoolivus ja armastus, mis ületab meie ootused ja eelarvamused. Jumalariik ei vaja sobivat poliitilist olukorda või piisavalt laekuvaid makse. Jumalariik meie sees saab väljenduda läbi meie tahte ja teo – panna teine inimene enesest ettepoole ja olla valmis kannatama selle eest, mida armastan.

toleraatorid ja tolerastid

Et siis homoseksuaalsus on saanud meite tolereerimise mõõdupuuks. Üheltpoolt tore, kuna olen ühe ennustusega täppi pannud, kui tegin oma diplomitööd teemal "Homoseksuaalsus kaasaegses kristlikus kultuuris". Ennustuse mõte oli toona (1997 a), et homo-teema muutub ühiskonnas teravamaks ja kirik peab järjest selgemalt ennast sellel tandril sõnastama.

Teisalt, on me ümber liigpalju sisulisemaid ja olulisemaid probleeme kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte. Võtame kasvõi vaesuse, inimkaubanduse, keskkond, suitsidaalsus, alkoholism, iive jms. Seega peaks neile teemadele primaarselt keskenduma. Mõtlen ka kirikut kuid ka toleraste.

Tolerantsus ise on hirmus haigus. Ei soovita kellelegi. Sest mis see tolerantsus muud on kui maakeeli öelduna taluvus. Hirmus on see maailm, kus inimesed taluvad üksteist ja see ongi oodatud maksimum. Hirmus seegi kui taluvus tuleb seadustada ja mittetalumist tuleb karistama hakata. Mu talumisvõime on päris suur, kuid kõigil pole. Mis neist saab - parim viis on teha koonduslaagrid, kus neid ümber kasvatama hakata või mõni muu säärane "geniaalne" parandusmeetod kasutusele võtta.

Igasuguste ühiskondlike lepitusprotsesside leksikast tuleks t-sõna üldse eemldada. Sest see on segadust ja võõristust tekitav.  Kui hakata rääkima natsile, et ta peab olema tolerantne juutide või mustade suhtes ning et homoseksualist peab tolereerima kristlase arvamust homoseksuaalsuse patususe kohta, siis seda oodatut (ehk siis tolerantsust) me ei saa.

See mida me tegelikult peaksime edastama ja eelkõige Kirik peaks edastama, on hoolivus. Ma peaks hoolima igast kaasinimesest. See on esmane. Kuid hoolimine ei tähenda nõusolekut kõiges, mida kaasinimene teeb või on.

Hoolimine on midagi palju enamat. Hoolimine, mis on kantud armastusest, paneb kaasinimese minust ettepoole. Kusjuures tema sugu, sättumus, nahavärv jms pole enam oluline. Kui olukord seda nõuab võib inimene ka oma elu ohverdada kaasinimese eest. Sellist hoolivust me vajame.

Kuid seadustatud ja karistatavat tolerastiat, või selle puudumist, mitte.

Tulles tagasi tekstiosa alguse juurde. Millega siis peaksime tegelikult mõõtma ühiskonna toimimist ja normaalsust? Sest on selge, et me vajame seda. Pisut kukalt sügades ja mõteldes, saame ju aru, et relativistlik elukäsitlus toob rõemu kah, kuid pikemas perspektiivis vajame kindlaid sadamaid ja sihtpunkte. Eriti kui see puudutab minu lapsi, lähedasi jne.

"Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile..." (Ješua ben Jussuf)

Steinfeld, Raud ja Jeesus

Kui olete lugenud M.Raua "Musta pori näkku" (muidugi olete), siis teate seda peatükki, kus Raud kirjeldab miskit järjekordset kontserti, kus viibib ka tuntud muusik, kes kannab Stetsonit (ehk siis Steinfeld). Lugu päädib ööga miskis kohas, kus noor Raud kuuleb, et seina taga Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on miski poisikesega. Kuna Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on usklik, siis ka Raud palub, et Jeesus sellele asjale lõpu teeks. Raud on laua pisarates.Kuid Jeesus ei tule ja ei tee sellele lõppu.

Raud on vihane. Miks siis Jeesus ei sekkunud?

Selline lugu jääb painama. Siiski peab ütlema, et Jeesus sekkuski. Ehk siis enesele tahatmatult oli Raud ise Jumala "tööriist" sellel hetkel. Kuid ainult arg, hirmunud ja vihane tööriist. Nagu kirves, mis on metsas, kuid mis ei lase end kasutada, kuid ometi on tige, et miks puid ei raiuta. Mõnikord arvatakse, et meie, kristlased, oleme mõnevõrra nupust nikastanud, kuna usume, et Jumal meie eluolukorrad lahendab. Muidugi ma usun seda, kuid ma usun ka seda, et Jumal tegutsebki inimeste kaudu.Olla jumalik "tööriist", on iga inimese osa. See väljendub ka meie üldistes väärtushinnagutes. Ja alati nõuab sekkumine julgust ja usku, ehk siis usujulgust.

viimatised mõlgutised

Usuinimestega kokkupuutes olles, leian end vestlustes, mis jõuavad otsapidi koguduse juurde. Enamasti on paljudel mu vestluspartneritel suur soov muuta kogudust, selle kultuuri ja eelkõige mingeid kindlaid inimesi selles.
Ma arvan, et mingismõttes on kristlik kogudus väljakutse ees. Vähemalt siin, Eestis, on kogudusel - s.t inimestel selles, tähtis küsida: mis on meie/minu olulisem eesmärk?
Enamasti toimub ju mandumine, stagantsioon kas siis eesmärgi puudumise; eesmärgi kättesaamatuse; olulise vaenlase kadumise või siis ressursside puudumise tõttu.

Koguduse eemärk ei saa enam olla pühapäevane jumalateenistus, lahedada noortekad, megad linnaüritused, ülevad ülistusteenistused jms. Koguduslik mõtlemine vajab restarti. See tähendab, et mina vajan restarti. Senikaua, kui kogudus serveerib end pelgalt läbi ürituste, teenistuste või inimsuhete ja mitte läbi Kristuse, olemegi jõudnud iseenda sabasöömiseni.

Kristuses sai Jumal inimeseks. Mitte iseenese pärast vaid inimese pärast. Kelleks olen nõus muutuma mina teise inimese pärast?

Kui Jeesus oleks täna Eestis, siis kustkohast me ta leiaksime? Ma ei usu, et ta väga mööda pühapäevaseid jumalateenistusi ja kesknädalasi ülistusteenistusi käiks. Tõenäoliselt istuks ta Setumaal tühjenevate külade külapoodide ees meestega, kelle peamiseks mõõtühikuks on 2-liitrine Bocki pudel. Kindlasti oleks teda nähtud ka Viljandi folgil ja Lelle Alternatiivil jne.

ringiga tagasi

ajaloo spiraal-tsirkulaarne käik on jälle õppeaasta lõpus, mis minu puhul tähendab taaskordse filosoofia lõpueksamil komisjoniliikmena osalemist. Ehk siis sobiv koht mõlgutamiseks ja mõtisklemiseks.

Eile oli mul hetk, kus ma olin juba peaaegu targaks saams, kuid see hetk sai enne otsa kui mõte järgi jõudis.

2011 aastal toimub PP Pärnus, sai istutud ja arutletud. Päris hea olla meestega, kes mõtlevad ettepoole.

vaikne maailm

Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.

miks siis:

1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.

2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega

3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.

4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.

Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.

Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.

Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.

Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.