kevad

kevadhääled -
ööbik ja võrr
emba-kumba
kas ludin või mörr

surm ligineb

Täna nägi mu naine varahommikul nägemuse (tal läks vara uni ära 3.30 paiku). Nimelt nägi ta mind kirstus surnuna ja kuulis kedagi ütlevat "Varsti".
Mida ma nüüd selle teadmisega pean edasi tegema? Eks edasi elama...

elu läheb edasi

See telesesinemine on veider asi. Ennast telepurgis näha on veider ja imelik veel veidram on see kui kõiksorti inimesed teatavad, et nad nägid mind seal. Sest tegelikult ei tähenda see midagi. Selles mõttes, et kui sa oled stuudios koos saatejuhi, saatekülaliste ja kaamerameeste ja muudega, siis ei taju mingil moel televaatajate olemasolu. Seega, see kas ja kes sind nägi ei oma väga mingit tähtsust. On vaid kogemus telestuudios olemisest ja vestlusest. See, mis välja paistab, on illusioon.
Elu läheb edasi. Täna õhtul teevad noored Kontserdimaja kammersaalis The Place üritust, teemaks "Tagajärjed", mina räägin. Lihtsam on Tartus rääkida, veidike veidram. Muusikat teeb Kehras tydrukutebänd Miip. Selle bändi bassi"mees" Hanna Parmaniga on mul erisuhe. Nimelt seminaris õppides käisin suht lähedalt läbi Alland ja Airiin Parmaniga. Sellel ajal olid nad Rakke koguduses. Hanna oli titt alles. Esimesel kohtumisel Hannaga üritasin teda lõbustada ja naerma ajada. Seepeale pistis plika röökima. Nüüd kokkusaades röögib ta tunduvalt vähem - olen ilusamks muutunud.

ХРИСТОС ВОСКРЕС

"Kristus on ülestõusnud!" säärane rõõmustav ja juubeldav tervitus on täna keskööst kõlanud kristlaste suust. Nii me tervitame sõpru, tuttavaid, sugulasi, kogudusekaaslasi ja uut päeva. Kristuse ülestõusmine pole pelgalt "imejutuke" kirikutraditsioonis vaid usklike igapäevase ja igavese usuelu nurgakivi ja vundament, lootus igavesele elule ja veendumus, et surm pole lõpp vaid surmast läheb tee edasi. Nagu Peeter Paani loos - "surm on seiklus". Just Kristuse ülestõusmine juudinädala esimesel päeval muutis selle kristlaste pühaks päevaks - pühapäevaks (vene k. воскресение). Seega tähistavad kristlased igal pühapäeval Kristuse surnuist tõusmist. Loomulikult on see seotud Suure Nädala muude sündmustege - Kristuse kannatus ja surm. Üks ei ole lahus teisest. Nii ka kristlikus teoloogias on olemas sügavalt olemuslikult sees õpetus patukahetsusest ja ülistusesest. Kristus suri meie pattude eest ja tõusis surnuist ülesse.
Lugu, mida kord kuulsin mingist vene pastorist on järgnev: mingis Venemaa linnas umbes kümme-viisteist aastat tagasi hakkas noor pastor tegutsema ja väga avalikult evangeeliumi kuulutama (st. rääkima Jumalast, võimalusest saada andestust ja uue alguse enese elule). Tema tegevus oli "liigagi" viljakas, sest juhtumisi otsustasid meelt parandada ka rida kantpäid, kes väljapressimiste ja tapmiste asemel hakkasid aitama teisi inimesi ja kirikus käima. see ei meeldinud kohalikele bossidele. Võsid, siis maffiamehed selle pastori ja viisid linna taha prügimäele. Seal tehti "selgitustööd", mille peamine sõnum oli, et kas kaod siit linnast või muidu. "mis see muidu on?" tundis pastor huvi. "Muidu," selgitasid maffiosnikud "me tapame su ära". Seepeale hakkas pastor naerma ja sõnas: "Kas te ähvardate mind taevaga?"
Me ei igatse surma, isiklikult ei saa ma surmast aru, kuid lõpp pole veel lõpp vaid algus...

möllar

.
Käisime siis Linnapea Rockil ära. Enne seda kaks proovi Karliga. Asi sujus kenasti. Kuigi laval käis usin "kalapüük", saime asjaga enam-vähem maha. Saalisolijad niutsusid vaimustusest, eelkõige HB ja muud lähimad sugulased. See oli siis esimene kord, kus mu sündimata poeg, mind kontsert-formaadis kohtas. Oli kena. Huvitav oli olla kui noored muusikud tulevad ja kraapsjalga teevad, teised nõkutavad peaga ja ka vanad auväärsed tegijad tulevad juttu puhuma. Oi kuidas mulle see rokirahvas meeldib. Ilus sellels olla ja seda teha. "Proovika" bändid näitasid väga head taset (When The Glory Fades ja Sick of Sorrow).
Hää olla sellises maailmas, kus sa lihtsalt oled ja teed miskit ja see meeldib enesele ja veel paarile-kolmekümnele inimesele. Hea elu.

peerud pekstakse lavale

Laupäeval (s.o 22.03.2008) astume Dream Roomiga taas ülesse. Esineme üle aasta esimest korda. Veider nii mõelda, et oli periood meie elus, kus esinesime pea sajal korral aastas ja nüüd oleme aastaga tervelt ühe kontserdi anda. Tegelt ei olegi see meite eneste asi. Linna Pea Rock toimub Raplas ja seal esineme. Teiste vahvatega magu Proovika võitja Sick of Sorrow jpt -ga.
Karl Allikas istub trummide taga (seekord). See bändimajandus on ikkagi imelik asi. Ei suuda ja ei tahagi lõpetada. Lihtsalt ei taha ja kõik. Eks tuleb eneses eluvaimu sellegi läbi hoida.
Tean, et üks inimene on lubanud tulla LPR-le ainult meie pärast - see mu enese õde. Lahe!

Kapist välja

On huvitav mis kõik võib kapist välja ronida. Näiteks luukered või siis inimese sooline käitumine või antikäitumine. Minul tuleb tavaliselt kapist välja entroopia jäänukid ehk siis pisut sassis ja kortsus riided, poolikud sokipaarid ja ammu unustatud rõivasvara või muud säärast.
Luukeredega on asi mul kehvasti, kui surnud kärbseid mitte sisse lugeda, siis neid pole.
Muidugi olen ka mina homo sexualis - täiesti sooline inimene/mees. Sootunnused kõik kenasti küljes ja habegi lõua all tõendamas, et jah seesinane inemine teie mees tõepoolest on mees. Seksi (enda naisega) armastan kah. Seega mees nagu muiste.
Kuid kappi võib ka sisse minna - nagu Narnia-lugudes - lapsed lähevad kappi ja avastavad sealt hoopis teise ja mõnevõrra reaalsema maailma Aslani-maailma. Selles kapis tahan ja püüan ka mina elada. Pidev suhtestumine Aslani prototüübiga käib sinna juurde. Pisut loid olen selles, kuid põnev on küll. Pärast seda on tõepoolest hea kapist välja tulla, olla teine ja veel tõelisem inime ja elada enda elu tõelisemalt kui seni.

mees

alates isakesest Freudist on küsitud mida naised tahavad. Selle küsimusega on mindud sinnamaani, et unustatakse, mida mehed tahavad ja kes mehed on. Selle asemel tahame mehi mähkida mingisusgusesse halltooni kuskile naiselikkuse ja võrdõiguslikkuse vahele. See on ikka ilgelt jama kui asi sedasi jääbki.
Me oleme erinevad - meie s.t mehed ja naised. Ja nii ongi hea ja tore. Meile meeldib rabeleda, higistada, peeretada, rääkida kahe- kuni kolmemõõtelisi nalju, olla konkreetne, üksinda käia metsas, lõõgastuda kuskil diivani otsal telekat vaadates jne. Selle röövimine peaks oleme kriminaalkorras karistatav.
Mees olla on hea!

kaudselt pealiskaudsusest

Saint-Exupery on öelnud mõtte, mis kõlab selliselt: "kõrbe muudab salapäraseks see, et ta peidab endas kaevu". Võime näha asjade taha on meis kõigis. Õigemine potentsiaal selleks. Millesegi süvenemine samas tundub takerdumisena ja peatumisena. Keskaja inimene sündis, elas ja suri ühes seisuses ja ametis ja oli õnnelik. Moodne inimene sünnib ühena elab teisena ja ning sureb kellegina. See me inimlaste saatus.
Süveneda ei viitsi, või pole selleks aega.
Ma tean, et oleksin parem oma ametis, kui süveneksin täielikult sellele. Oleksin ka parem pastor, kui ma sellele pühenduksin või siis parem bändimees. Imetlen oma sõpra, Peep Saart, kes oli meie tutvuse alguses potentsiaalne patsiga poiss (IT-tudeng) ja nüüd ühe elujõulisema ja revolutsioonilisema koguduse pastor. Võime pühenduda ja keskenduda realiseerub temas.
Sest kui ma ütlen "Jah" ühele valikule ütlen ma kohe "ei" kümnetele muudele. Mul tuttavaid ja sõpru, kes ei suuda/ei julge/ei taha pühenduda teisele inimesele just selle sama hirmu pärast - "kui ütlen 'jah' sellele inimisele, siis ütlen ma ju 'ei' kümnetele tistele potentsiaalselt parematele abikaasadele.
Seega süvenemine nõuab usku. Usku selles usaldavasj a risketrotsivas mõttes.
"Jah, sa oled minu naine!" on suur asi ütelda ja veelgi suurem asi on sellega elada eadlikult ja eluaeg.
"Jah, see on minu kutsumus sellele asjale end pühendada" on samamoodi suur asi.
Sõber Meelisele pakuti 400 lammast - ta ütles "ei", kuigi tal oli kiusatus ütelda "jah". Mis sunnib inimest pühenuma 400-le lambale, vot seda ma ei tea...

argipäev

Pole kirjutand mõnda aega. Mitte et ei tahaks. Pigem vast see, et olen sellist igapäevase mehe elu elama. See tähendab, et tegelen korteri lõpetamisega (aitäh Helver, et tagant torgid), töötamisega (need tüütud aastatööd, millede seas ka huvitavaid leide nt Karl Joh. Allika XXXchurch.com on väga hea töö) ja muidu olemisega. Hea see, et lõpuks ometi (vast) saab ka Pärnus hakata bändi tegema. Lükkasime Helveriga tagumikud kokku ja otustasime, et teeme miskit. Vaatab, mida annab teha.
Kodu valmimine seotud tuhande pisasja ja detailiga, iga liist on vaev ja rõõm ühes. HB paisub mis keha. Ootan, millal naba välja tuleb. 31 nädalat on rasedust proovitud - natuke veel ja siis nuttu ja mähkmeid piisavalt - terveks eluks.

Kurba kah elus - HB viimane elusolev vanaisa suri ära. Laupäeval matused - seegi osa elust. Kuid ta oli õnnelik mees - päris hulk lapselapsi tuleb teda ära saatma - märk maas, et elu on elatud - lapsi saadud ja peregi loodud. Õnnelikud on need inimesed, kelle haual lapsed naeravad.

Just hetk tagasi "Timm" põtkis - rõem, puhas rõem.

...

eile pidas pärnu pidu ja paraadi
seekord olid lipud õigetvärvi triibulised
mitte punasest violetseni vaid S M V
ilves ja viisitamm
timparii ja tiritamm

Jumal hoia Eestimaad!

päevast ja nimedest (põgusalt)

Täna võtsime endil HB-ga kõrvust kinni ja vedasime Annliisi sünnale. Õigemine määrisime endid üsna viisakal jaseltskondlikul moel pähe. Haarasime Tõkked kogu kupatusega kaasa. Tegelt kukkus see kõik kenasti välja. Sõime, lobisesime, kuulasime hip-hopi ja lõpuks vaatasime vana head vene filmi. Sellist nõuka-aegset huumorit "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused".
HB paisub see tähendab, et eelkõige "Timm" teams. Käiakse ja nuiatakse poisi nime. Me ei ütle, sest tegelikkuses pole isegi kindlad. Nimega on selline huvitav värk, et tahame panna tähelepanuväärset nime, millega seonduks miskid väärtused või muud säärast. Samas harjume misahes inimese mistahes nimega ära. Seeg pole mõnes mõttes tähtsustki, mis nime sa kannad. Loeb see isiksus, kes selle nime taha varjund. Kui nimi on Raibet või Ilge, siis võib muidugi saad avarases nooruses seltskondliku psühhotrauma ja isiksusena võid sa hävida või siis ignorandiks muutuda või miskit muud säärast. Piibliaegadel ja hiljemgi veel anti nimesid, millel oli sisu ja mis tähendas midagi. Tuli ka ette kus lapse nimi saadi ilmutuse teel. Sellisel juhul oli nimi midagi enamat kui nimi. See oli isiksus ja olemus.
looduskultuurides kandsid inimesed mitut nime - salajast ja avalikku, lisaks veel nimed mis tulid kaasa teatud elukorraldusega (abielu - meil jäänukina mehe perekonnanime võtmine).
Nimedega saab nalja kuid samas on need ka olulised "Ega nimi meest riku" on eestlastele tuntud vanasõna. Seega saavad ka Ilge ja Raibet hästi hakkama.
Oeh - pikaks venis heietus nimeteemal.

Andestus

Käisin eile õel (Kristil) külas. Kui saatsin tall msn-s teate, et tuleme, siis oli vastus kuidagi kahtlev. Ei saand esialgu arugi, et miskit on viltu. Kui kohale jõudsime, ja möödunudnädalased õnnesoovid ära soovisime, siis sain aru, et ta oli solvunud kuna ma ei läinud möödund nädal ta sünnale, kuigi ma lubasin.
Jah, parem on mitte lubada ja teha kui lubada ja mitte teha.
Sain andeks. andekssaamine on sama raske kui andestamine, sest:
a) raske on tunnistada - jah, ma eksisin - alati on olemas miski vabandus
b) raske aktsepteerida teise autoriteeti, selle kes ütleb - ma andestan
c) tuleb arnestada, et käitumine peab muutuma

Kuid õega peab läbi saama hästi

Tark jutt

Istun Tallinnas Usuõpetajate aastakonverentsil ja kuulan Mark Raukase juttu usu ja mõtlemise vahekorrast. väga huvitav, keeruline ja paeluv. Filosoofid oskavad seda asja hästi.
Uskuv inimene näeb asja ühte kindlat moodi ja see nägemine mõjutab tema käitumist. See on tema jutu mõte.

sõber päevaks

Mulle ei meeldi see sõbrapäeva värk.Sõbrad meeldivad ja on vajalikud. Vajalik eelkõige ise olla sõber, see ütleb minu kohta nii mõndagi. Hindan ääretult kõrgeks sõprusega seotud väärtusi: ustavus, ausus, armastus jne. Kuid sõbrapäev ei meeldi. Üldse sellised imalavõitu tähistamised on võõrad. Ei tahaks olla sõber vaid päevaks. Ikka kogu eluks.
Mul on sõpradega vedanud. Vägaheade sõpradega nimelt. Mul on neid mitu. Esimene parim sõber oli/on Taavi. Taaviga saime sõpradeks samal päeval kui ta tuli minuga samasse lasteaeda ja samasse rühma. Mäletan seda päeva (ähmaselt aga mäletan). Taaviga olen teinud pea kõike - käisime nurga taga suitsu tirimas, suvel ratastega järves ujumas, ühiselt pidutsemas jne. Oleme sõbrad siiamaani. Näeme harva kuid läheme teineteisele korda. Sellist sõpra kogu eluks on au tunda. Kes on sinu Taavi?

otsitakse indie-bändi

Tulles tagasi (edasi) PROOVIKA teema juurde, pean möönma, et veidi olen mures. Mures või murelik võis siis rahutu (vot see on õige sõna). Rahutu stiili pärast. Mõtlesin, et järgmisel aastal tuleks ära keelata kardaaniga trummimäng. See oli pea iga bändi trummari leivanumber. Kuulates kõrvalt üsna väsitav.
Ilge tihe trummimäng, skriimo ja metalsaundiga riffid - ausalt öeldes väsitav.
Head indie-poppi või - rokki oleks tahtnud kuulata. Sellist saundidesse uppumist ja kerglast või siis eksistentsiaalselt naiivset omakeelset lüürikat kah sekka. Kuid meil, Pärnus, pole hetkel nii kombeks. Ses mõttes olen nõus nendega, kes leiavad, et praegune PROOVIKA esinejaskond sammub eelmiste võitjate Mushy ja peedvettersi suunas. See oli ka põhjus, miks Minu Akvaarium ja T:69 ka demodevoorust läbi ujusid. Põhjendatult.
Kuid indiet on vaja. Rohkem ja uhkemalt. Seega - OTSITAKSE INDIE-BÄNDI! Mina otsin.

proovikas tehtud

sai nüüd läbi see Proovikas 2008. Vaheklipid tundusid töötavat, bändide tase oli kõva, kava sujus (nibin-nabin). Ainuke mida tunnen - väsimus, meeletu väsimus - samas selline õnnis, istun raseda naise kõrval endal keha alles dušisoe ja tunnen vaid jalgade kihelust - väsimusest.
Võitjaks seekord siis Raplamaalt pärit Sick of Sorrow. Veider ju - kuid teevad Pärnus proovi ja enda rida teevad ikke hiiglama hästi. Üldse oli hästi.
Oeh - nüüd põhku

kibekiire vantsimine

see nädal vahetub ullumeelselt - korter (köök peaaegu valmis - nipet-näpet veel), EGA õhtujuhtimine, Proovika videote tegemine ja proovikas ise kah. Vennana ja pojana pole kah miskit väärt - ammuoodatud ja ettevalmistatud sünnipäevaele ei jõudnudki (andke andeks hõimlased ja kaimud - vananen mõtetes koos teiega). Selle asemel kimasin Pärnu-Tallinn-Pärnu liinil, istusin hommiku 6-ni arvutis (Proovika videoklipid) ja v'tlesin füüsilise väsimusega.
Eile õhtul sattusin soovituste mõjul lugema koguduseliikme Angela blogi. Väga hea lugemine. Mõttesügavus olemas ja puha.Eriti arvestades inimese noorust. Kosutav on säärast teksti lugeda. Väga kosutav.
Kogu selle kimamise keskel tekib küsimus, et milleks seda kõike vaja on. nagu loos kaamelipojast, kes ei saa aru, miks tal on vaja küüru, kapju ja suuri tundlike mokkasid - ema seletab, et kõrbes hakkama saada, poeg saab aru, et kõrbes küll, kuid miks tal seda kõike siin - loomaaias tarvis on.
Küllap on sellist rahmeladamistki veidi vaja (HB arvab, et mulle see ka meeldib). Küllap vist.

kaitse iseenda eest

Tegu tervameelse vahendiga käsikiimluse vastu. Soovitav kõikidele pornohoolikutele ;)

solvang

Esmaspäeval solvasin tahtmatult enda klassi õpilast. Kuna kasutasin homode kohta sõna pederast. Eks ole ju JOKK-olukord. Loomulikult on terminoloogiliselt õige väljendiga, kuid reaalsuses on see solvav jms. Sama lugu ka "neegriga". Senikaua kui ühtegi tuttavat mustanahalist pole võin seda kasutada, kuid tumeda nahavärviga inimese juuresolekul ma seda ei tee. Vaatamata JOKK-ile.
Siiski mulle meeldib teadlikult intrigeerida. Alasti sõnadega saab seda hästi teha. Ütled otse ja ühesletmõtistetavana ja kohe tekivad tunded, arutelud ja vaidlused - mõte hakkab tööle. Muidu noogutame tuimalt kõigele kaasa mida räägitakse - "gei" on cool, "homo" neutraalne kuid "pederast" - see on üheseltmõistetavalt hinnanguline. Võta siis kinni, kuidas võib ja kuidas peab...